Helimuinasjutt “NÖÖP” kümnes peatükk – “TUME METS”

Mida Nööp ja Sõnapoiss ei teadnud, oli see, et nad olid Unistuste Mäe poole tulnud läbi tumeda metsa. Igal pool hääled ja sosinad, kollased silmad ja pahad südamed. See oli varjuline mets oma loomade ja metslastega, kõik prõmmimas trumme, loitsimas loitse.

Kõiki neid loomi ja elukaid piilus Tume Poiss. Tumedal Poisil olid jäised silmad ja meloodiline hääl. Tema oskas võluda ja sosistada kõlavaid valesid. Kui tema rääkis, kumas eredamalt kuu, muutusid muinasjutuliseks metsad, avanes uks Põrgu koridoridesse ja hiilisid maskidega pätid. Tume Poiss elas üksikus ja kummitavas lossis, kus paukusid uksed ja kähisesid hääled. Igal pool olid punased küünlad. Igas toas olid ahjud, milles Tume Poiss põletas õudusunenägusi. Neid viis Tume Poiss laste unenägudesse. Need lapsed, kes emale viiskümmend korda valetasid, pidid kindlasti õudusunenäo üle elama.

Praegu peeti Musta Metsa väljakul koosolekut. Kohal olid kõik: mürgihundid, purjus varesed, paksud ja ülesöönud maod, keeled pikad ja limased, siniste silmadega kisklevad karud, oranžid kärnkonnad ilastamas rohelist löga. Ja vaikne Tume Poiss.

„La-lala-a-alala-a-a-las Tume Poiss alustab koosolekuga!” teatasid maod.

„ARAHAG,” möirgasid karud. Konnad lögastasid väljakule roheliste tähtedega SÕNAPOISS TULEB KURJALE TEELE VIIA.

„Tema on Sõnapoiss! Tema on Sõnapoiss! Ta on juba mürgivett joonud, me teame teda, ta eksib raudselt siia metsa veel ära! Ta on eksleja,” röökisid üheskoos varesed.

„Kes kastab pisaratega maad, kastab ilusad lilled,” sosistas Tume Poiss ja jõllitas kõiki. Tema pilk oli nii jäine, et koosolekulised pidid end koguma. Kui nad paarkümmend sekundit maad olid jõllitanud, julgesid maod suu lahti teha:

„zSSzz.z.ZZzTuummeh Poizzzsš, miks sa kogu aeg zellizeiddh mõtteterashid ,,tthh, zz koozoleku algusez poetad?!”

„Sest igal teol – ka kurjal teol – peab olema ilus põhjus. Mina olen kunstnik. Must kunstnik. Kui me tahame rohkem ilu Tumedasse Metsa, peame poisi siin nutma ajama!”

Konnad lögastasid maha sõna N U T T. Tume Poiss vaatas mõtlikult kirjutist ja alustas:

„Just nimelt! Me peame Sõnapoisi kurbusse viima, me peame ta Tumedasse Metsa tooma, et ta ära eksiks ja metsaelanikke kohtaks!”

„ziizissS me sööme taah ärahh,” suutsid maod vaid susistada, limpsates maialt keelt.

„Ei! Tumedas Metsas peavad kõik koos elama. Sellest võitu saama ja selle võlude ja hirmudega harjuma!” ütles Tume Poiss.

„UNUSTA ÄRA! MINA SÖÖN TA ÄRA!”

Tumedas metsas on kõledad hääled ja tujud. Pildi allikas: Pinintrest

Kuskil ragisesid puud ja ahvid lõid põrgulärmi. Kõik loomad tulid eest ja koosolekule ilmus Kõigetugevam Mürgihunt. Kõik loomad kartsid teda. Enne Tumedat Poissi oli ta olnud metsa valitseja ja nüüdki seisis ta Tumeda Poisi ees ja hakkas vastu.

Mustade jõududega võideldes peab alati vaimu tugevana hoidma, mõtles Tume Poiss. Mitte kunagi ei tohi nõrgana näida või nõrgana mõelda.

„Kas sa hakkad mulle vastu?” küsis Tume Poiss ja vaatas mürgihundile oma sügavate silmadega otsa.

„Ei! Aga ma söön nad ära!”

„Sa ei tee seda! Mina olen nüüd metsa valitseja! Mina valin, mis saama hakkab!”

„Ei!” lõrises Kõigetugevam Mürgihunt.

Tumedasse Poissi kogunes maailma viha. Kõige külmem, jäisem ja kohutavam jõud. Ta lausa värises suurest vihast. Siis muutusid ta silmad helesiniseks. Selliste silmadega oli ta mitut looma ja olendit hirmutanud. Nüüd puuris ta nendesamade silmadega Kõigetugevamat Mürgihunti. Alguses pani hunt vastu. Aga siis hakkas ta värisema ja pööras pilgu maha. Ometi tõstis ta veel häält ja karjus vastu. Peagi aga taltus, istus omaette eemale ja pani suitsu ette. Nüüd valitses koosolekul vaikus.

„Sõnapoissi ja Nööpi ei ründa keegi! Praegu on nad minu kaitse all! Kes selle vastu eksib, saab kolmeks aastaks endale õudusunenägusid!”

Helimuinasjutt “NÖÖP” üheksas peatükk – “EMAD JA ARSTID”

Aastaajad möödusid. Sügis vahetus talvega ja talv kevadega. Sahtlid olid paksult pabereid täis. Ühel hommikul tundis Sõnapoiss, et jõud on otsas. Sestap pöörduski ta kiisu poole, kes väljas tuuli taga ajas.

„MUL EI OLE ENAM JÕUDU KIRJUTADA!” kurtis poiss.

Kiisu jäi mõttesse ja sügas käppadega oma vurre. Ta mõtles ja mõtles, kuid ei suutnudki vastusega lagedale tulla.

Õnneks oskas Nööp poisi vähemalt TÄHETARGA juurde viia. Tähetark oli karvane ahvipoiss, keda austasid kõik loomad ja linnud. Ta oskas tähtedelt nõu küsida ja valdas kõiki maailma keeli, oli sõber nii vete kui tuultega ja suutis imesid korda saata.

Kui kiisu Sõnapoisile mainis, et tähetark on ahvipoiss, hakkas see valjult naerma. Kiisu aga muutus täiesti tõsiseks ja keelas poisil ealeski teisi välimuse järgi hinnata. Tähtis on sisemus. Kui poiss lõpuks sellega nõustus, juhatas kiisu ta lähedalolevasse metsa. Nad käisid päris kaua, möödudes tarkadest lindudest ja õitsvatest puudest, märkasid jänkusid ja rebaseid, kes puude vahel peitust mängisid. Järsku pööras kiisu teelt kõrvale.

„Ära karda! Usalda mind!” hüüdis ta Sõnapoisile.

Mets muutus pimedaks ja hirmuäratavaks. Igal pool oli ämblikuvõrke, häälitsevaid loomi, saladuslikku siginat ja saginat. Sõnapoiss ei suutnud ühtegi sammu astuda. Õnneks ulatas kiisu talle käpa. Küll kraaksusid varesed ja susisesid maod: VÕÕRHAAAD, VÕÕRHAAAD.

Sõnapoiss palus kiisul seisma jääda ja tahtis ruttu koju tagasi minna, aga kiisu ei jätnud edasikõndimist. Nööp teadis, et ka pime tee viib kuhugi. Pimedast teest saab kunagi valgustatud tee.

Ja just siis, kui poiss veel rohkem kartma hakkas, nägi ta eespool valgusrada. Mida lähemale ta jõudis, seda enam paistis imelisi sõnajalgu. Need olid millegipärast helesinised ja helendasid nagu helkurid. Sõnajalgadel istusid jaaniussid, kes olid punased. Kõik sõnajalad olid neid täis. Jaaniussid vaatasid valvsalt, kuidas kaks sõpra möödusid. Alguses ehmatasid nende suured silmad Sõnapoissi, aga Nööp rahustas teda, lausudes, et tegemist on looduspolitseiga. Looduspolitsei valvas kogu loomariigi järele.

Õnneks – kinnitas Nööp – muutsid jaaniussid ja sõnajalad nähtamatuks ainult pahasid loomi ja inimesi.

Väsinuna jõudsid nad koopa juurde, mille ava juures seisis kaks Silmurit, – väga suured ja kirevad, lausa vikerkaarevärvilised silmad. Nööp sosistas poisile, et Silmurid on väga targad ja ausad. Inimkeha osadest on silmad kõige truumad ja siiramad, nemad ei oska kunagi valetada. Emake loodus oli sättinud nad taevakoopa ette valvuriteks, sest ainult nemad oskasid inimeste kehast läbi näha, et nende südant mõista.

„Ma pean nüüd minema! Taevakoopasse ei pääse kunagi kahekesi sisse!” ja kiisu jooksis minema. Sõnapoiss oli paanikas. Kuidas sai sõbranna ta sinna jätta! Ihuüksi, koos kahe Silmuriga. Koopaesine oli pealegi pimedavõitu.

„Austatud Silmurid, ma ausalt ei tea, mida ma siin teen!”

„TASA! TASA!” hüüdsid mõlemad.

„ÄRA LIIGUTA, ÄRA LIIGUTA!” hüüdsid nad natukese aja pärast.

„Kas ma sobin?!”

„TASA! TASA!” hüüdsid Silmurid.

Poiss vaatas neid veidraid olevusi ja tahtis vastu hakata. Aga samal ajal kartis, et siis ei pääse ta edasi.

„VASTA MEIE KÜSIMUSTELE!”

Silmurid muudkui korrutasid, et vale vastuse puhul saadetakse tagasi. Ja et petta ei saa. Nad näevad südant!

„KEDA SA ARMASTAD? KEDA SA ARMASTAD?” kraaksatasid nad kooris.

„Ema, isa ja Nööpi,” vastas poiss otsekohe.

Silmurid tulid koopasuu eest ära ja poiss astus arglikult edasi. Pime trepp viis alla koopa sisemusse ja poisile paistis, et see viib väga sügavale. Pärast mõningast koperdamist jõudis poiss puu-ukse juurde. Poiss lükkas raske ukse lahti. Tema ees seisis ahvipärdik, suur ja lai kui maakera. Terve tuba oli kui suur tähistaevas. Ahvipoiss tuuseldas ühe tähe juurest teise juurde, prõmmis kätega oma kõhu pihta.

allikas: fineartamerica.com

Pidevalt hüüdis ta:

„OH BOŽE, OH BOŽE! KUI ILUS ON MAAILM!”

Kui ahv lõpuks poissi märkas, hakkas ta selle ümber hüplema, ise leelotades:

„OH BOŽE, OH BOŽE! TÕESTI ILUS SÜDA, KUID VAJAB VEEL TÖÖD!! AGA MILLINE KEEL, VAAT SELLINE KEEL ON ERAKORDNE! SELLIST KEELT EI SAA RAISKU LASTA!”

Kuigi ahvipoiss nägi, et Sõnapoiss on kohkunud, ei jätnud ta kalpsamist. Ta hüples ikka edasi.

„OH BOŽE! OH BOŽE! ÄRA KARDA, POISS! SA OLED ÕIGES KOHAS! SA OLED MAAILMA TÄHESTIKUS! SIIA RUUMI SAAVAD MAAILMA PARIMAD KUNSTNIKUD, KIRJANIKUD, LAULJAD JA NÄITLEJAD! SEE SIIN ON MAAILMA NABA, MAAILMATÄHESTIK! OH BOŽE! JA MINA OLEN SELLE MAAILMA KAITSJA! OH BOŽE!“

Poiss ei teadnudki, kuidas tobedalt kargleva ahviga käituda. Kui kole nägi välja veel tema punane tagumik! Ahv aga märkas poisi närvilisust.

Järsku hakkas koobas värisema. Ta tundis, kuidas tema jalgealune aina kerkib ja kerkib. Nad tõusid ülisuurel kiirusel ikka kõrgemale ja kõrgemale. Varsti nägi poiss üleval ilusat taevavalgust, pilvi ja laulvaid linde. Tuuled mängisid puude vahel peitust!

„OH, BOŽE! OH, BOŽE! See siin on unistuste mägi!” lausus ahvipoiss ja hakkas mööda kaljut tantsima. Nad seisid väga kõrge kalju otsas, vaade oli võimas. Sõnapoiss kartis, aga ometi tundis suurt rõõmu. Kõik need metsad, mäed, orud ja põllud!

„OH, JEERUM, JEERUM! See on mägi, kuhu pääsevad ainult valitud. Inimesed, olendid ja loomad, kes on võtnud ette unistuste tee. Sellelt teelt ei saa enam tagasi tulla. Kui inimene on selle ette võtnud, saab ta tagasi ainult kas alla kukkudes, või edasi lennates.

Poiss oli lummatud. Kui ilusasti oskas see ahvipärdik temaga kõnelda! Sõnapoiss vaatas imelist vaadet, tundis külma mäeõhku ja vandus endale, et tema elab südame järgi.

Järsku võlus ahvipärdik kuskilt välja kollase vihmavarju.

„OH, BOŽE! OH, BOŽE! See on TUNDE-VIHMAVARI!” lausus uhke ahvipärdik. Ta seletas poisile, et oli sellega kogu elu mässanud, selle nimel vaeva näinud ja sellele aega kulutanud. See oli tema unistus, tema panus maailma. Ta tegi seda hoole ja armastusega, pannes sinna oma hinge ja südame. Kõik selleks, et unistuste poole püüdlejad saaksid TUNDE-VIHMAVARJU kasutada.

„TUNDE-VIHMAVARI on miski, mis näitab, KELLELE su unistus mõeldud on. Igal inimesel, ametil, unistusel on see erinev. Kui sa vihmavarjust kinni haarad, kaovad eest kogu see lai ja paks mets, kõik need mäed ja orud. Sa näed ainult kindlaid inimesi ja tegelasi, KELLE JAOKS SA PEAKSID OMA UNISTUST ELLU VIIMA.”

Poiss haaras TUNDE-VIHMAVARJU värisevate kätega ja läks arglikult mäe kõrgeimasse tippu. Mürinal kadusid metsad ja taandusid mäed. Poiss nägi kaht sorti inimesi. Esimesed neist olid emmed. Mõmmimammad kantseldamas jõmpsikaid, hundiemad tirimas hammaste vahel oma beebisid. Naisi sünnitusmajas vastsündinut kallistamas. Ta nägi vanaprouat pojaga pargis jalutamas. Ta nägi kõiki, kes olid teinud suurima heateo inimkonna jaoks: nad olid sünnitanud inimese, looma või olendi. See oli nende võimsaim unistus. Nad olid kinkinud elule elu.

Teised neist olid arstid. Poiss nägi neid väeteid ja abituid aitamas. Nägi neid isegi emmesid aitamas, et uut beebit ilmale tuua. Ta nägi tugevaid meditsiiniõdesid nutvaid lapsi kandmas. Kõik nad olid päästjad, kõik nad olid nagu emmed. Nad kinkisid elusid.

„Ma arvan, et mulle piisab!” ütles Sõnapoiss ja andis TUNDE-VIHMAVARJU ahvipärdikule tagasi.

„OH BOŽE! OH BOŽE KUI HEA MUL SEDA KUULDA ON!” ja juba järgmisel hetkel hüppas ahv kaljult alla. Aga ta ei kukkunud alla, vaid tuuled kandsid teda hoopis üles. Ahvike keerles õhus kui lumehelbeke ja muudkui naeris ja naeris.

„KUHU SA LÄHED NÜÜD?” hüüdis väike poiss ja ahvipärdik vastas, et ta läheb uuele unistajale vastu. Sõnapoiss küsis, kuidas tema peaks sealt kõrgelt kaljult koju saama.

„OH BOŽE! SAMA TEED PIDI SA EI SAA ENAM TAGASI MINNA. SA PEAD LASKMA ENNAST TUULTEL KANDA!”

Varsti oli ta laulvate tuulte saatel kadunud. Mida hullust ajas see totu ahvipärdik, mõtles Sõnapoiss. Kuidas ta sai hüpata? Ta mõtles kaua, uuris ja puuris, et otsida kindlamat tagasiteed. Aga tulutult! Seega pidi ta kas sinna üksinda jääma või hüppama. Läks külmaks ja pimenes ning poiss teadis, et sinna ta küll ei taha jääda. Tasa ja targu võttis ta südame rindu ja kõndis kaljuääre poole ning hüppas.

Helimuinasjutt “NÖÖP” kaheksas peatükk – “SÜDAMLIK PÕHJUS”

õnapoiss oli õnnelik. Nüüd käis ta uhkelt koolis ega tundnud kordagi kurvameelsust, kui õpetaja tema järjekordse kirjutise eest kahe pani. Ta tundis ja mõtles nagu Maikel. Pärast kooli sai ta alati kokku Nööbiga ja koos mindi metsa jalutama.

Aga kohe kui poiss kirjutuslaua taha istus, tundis ta, et tema pastakast ei tule midagi tarka välja.

„SUL PEAB OLEMA SÜGAV, SÜDAMEST TULEV PÕHJUS, MIKS SA TAHAD OMA UNISTUSE POOLE PÜÜELDA!”

„Ma tahan olla populaarne!” hüüdis poiss.

Kiisu seletas, et see ei ole sügav põhjus. See peab olema miski, mida tehakse selleks, et kellelegi teisele head teha.

„Las ma räägin sulle Kanye Westist!” hüüdis kiisu ja hakkas jutustama.

Kanye West tahtis saada muusikuks. Ta veetis kolm suve järjest ainult kodutoas muusikat tehes. Jälle olid tema ümber inimesed, kes ütlesid, et TA EI OSKA LAULDA EGA PILLI MÄNGIDA, ET TA EI OSKA LAULUSÕNU KIRJUTADA JA ET TAL EI JÄTKU ANNET. Kui Kanye üritas oma plaate ja laule plaadifirmadele anda, ütlesid nad talle, et temast ei saa kunagi asja. Ta elas ainult koos emaga. Ema oli tal õpetajanna, kellel oli väike palk.

Emagi pidi pidevalt tuttavatelt kuulma, et poeg on andetu, oskusteta. Mis ta jändab selle muusikaga, õppigu parem normaalne amet! AGA TEMA SÜDA LAULIS TEISITI JA EMA USKUS POEGA. Nad mõlemad hoidsid raha kokku, et osta poisile pille. Samal ajal ei suutnud ema maksta korteriüüri ja elektriarvete eest. Tihtilugu visati nad tänavale. Vahel polnud neil isegi keset talve kuhugi minna.

Pilt on võetud Go Villas Cyprus kodulehelt

Poiss proovis mitut plaadifirmat. IKKA JA JÄLLE KUULIS TA ÜHELT ONULT, ET TA EI KÕLBA MUUSIKUKS, SIIS JUBA TEISELT JA NII EDASI JA NII EDASI. KUNI LÕPUKS TULI ONU, KES ÜTLES JAH. Pärast seda algas muinasjutt, poisist sai üks populaarsemaid, kuulsamaid ja rikkamaid inimesi üldse. Aga kõige õnnelikum oli ta selle üle, et tema ema ei pidanud enam vaene olema ja tööd tegema, vaid sai rahulikult ilusat elu nautida.

„Appi, kui ilus lugu!” hüüdis Sõnapoiss.

„Leia oma südamlik põhjus!” vastas Nööp.

Järgnevad nädalad püüdis Sõnapoiss otsida oma südamlikku põhjust. Emmel ja issil läks hästi. Nad olid õnnelikud, edukad ja tublid. Sõnapoiss tundis kergeid südametukseid, kuid SEDA ÕIGET PÕHJUST TA EI LEIDNUD.

Ta nuputas südamliku põhjuse üle ka parasjagu emakeele tunnis, kui õpetaja laste tähelepanu soovis:

„KALLID LAPSED, MA TAHAN TEID ÜLES KUTSUDA JUTUVÕISTLUSELE KIRJUTAMA! NIMELT KUULUTAS KOHALIK LEHT VÄLJA JUTUVÕISTLUSE APELSINIDEST! PARIMATELE KIRJUTAJATELE ANTAKSE PALJU APELSINE JA PEALE SELLE TRÜKITAKSE NENDE LUGU NARVA POSTIMEHES ÄRA!”

Ta kuulis ta ootamatult närvilisi koputusi uksele. Keegi aina prõmmis ja prõmmis. Poiss tormas ruttu alla, ise mõeldes, mis nüüd lahti on.

Kui ta ukse lahti tegi, nägi ta naabrimees Olegi. Oleg oli pikkade juuste ja suure habemega onu, kes metsamehena töötas. Ta oli turske kehaehitusega ja kandis alati keppi. Oleg oli kogu aeg tõsine, nüüd oli ta aga mures. Sõnapoiss nägi, et mehe käte peal lebas Nööp. Kiisu oli nii armetu, tema käpad ja nägu olid katki ja ta ainult nuttis. Paistis, et ta oli väga valusasti haiget saanud.

Oleg seletas:

„Vaene kiisu kukkus puu otsas maha. Ta oli ikka päris kõrgel, ma arvan, et teil tasub kiisudoktor kutsuda. Aga ma olen kindel, et temaga saab kõik korda!”

Murelik Oleg andis kassi Sõnapoisi kätte. Poiss puhkes nutma. Ta viis kiisu pehmesse voodisse ning tõi talle juua ja süüa. Siis ta paitas ja plaasterdas Nööpi. Igaks juhuks kutsus ta kohale kiisudoktori, kes väitis, et temaga saab kõik korda.

Sõnapoiss paitas väikest kiisut ja lubas talle, et kõik saab korda. Ta üritas Nööbile ette lugeda, joonistas ja laulis, kuid miski ei parandanud kiisu olukorda. Ta oli ikka väsinud ja armetu ega saanud ikka rääkida ja suhelda. Sõnapoiss läks tihtilugu metsa jalutama, mõeldes ainult, kuidas kassi aidata. Ta käis tunde, kuni lõpuks kurvastusest Metsa poole palvetas. Järsku muutus kogu ümbrus vaikseks, puud lõpetasid sahisemise ja tuul puhumise. Siis laulsid tuuled:

„SA PEAD TALLE APELSINI ELUJÕUJOOKI ANDMA! JA SIIS SA PEAD TALLE APELSINIDEST LOO KIRJUTAMA!”

„SA PEAD TALLE APELSINIJOOKI ANDMA! JA TALLE APELSINIDEST LOO KIRJUTAMA!”

Poiss tundis ennast nüüd tugevana. Ta teadis, mida peab tegema. Ta tormas kohe kööki ja kooris apelsinid. Siis pressis ta neist mahla klaasi ja segas seda veega, lõpuks andis kassile.

Kui varem polnud poiss suutnud kirjutada, tundis ta nüüd, et süda on avatud ja tal on südamlik põhjus. Poiss tundis, et ta ei kirjuta, vaid tähed voolavad tast iseenesest välja. Ta ei pidanud mõtlema, teda puudutas ime. Ta süda laulis, laulis kaunilt nagu kevadised linnud. Ta ei söönud ega joonud, ainult kirjutas. Vahepeal käis ta Nööpi vaatamas ja tegi kiisule Elujõujooki.

Kui ta pärast mitmepäevast suurt vaeva lõpetas, tundis ta meeletut väsimust. Samal ajal oli ta õnnelik, sest oli millegi uhkega kiisu nimel valmis saanud. Ometi tundis ta kerget ärevust, hakates oma esimest apelsinijuttu lugema. Äkki jutt ei meeldi kiisule!?

Igatahes ta alustas:

See lugu räägib külmadest apelsinidest, kellelt võeti elu. Apelsinid elasid mägimaja aias ja päevitasid. Mägimaja omanik oli naeratav onuke, kes iga öö vaatas verandalt lõhnavaid apelsinipuid. Ta austas neid ja kastis neid. Ta nuusutas neid ja lasi neil lihtsalt ilus olla. Kuni ühel ööl hiilisid Tumedad Onud tema aeda ja varastasid kõik apelsinid.

Nüüd on nad külmas ja kõledas laos. Nad on vangis apelsinid, mida veeti kaugele maale, eemale kodusest sest ja vabadust pakkuvate mägede juurest. Nad nutavad kastides ja on hapnikuta, paitava Vahemere tuuleta.

Nüüd pannakse apelsinid lennukile. Kõige hullem on see, et apelsinid ei tea midagi teekonna imelisusest, selle kõrgusest. Reisivad nad ju avaras taevas, lennuk liuglemas pilvede seas. All mööduvad viinamarjasalud, õnnelikud inimesed ja nende keeled.

Nad trambivad üksteise peal, nälgivad ja karjuvad. Nii ootavad nad lõppu.

Väikemees märkas, kuidas kiisu end järjest rohkem liigutama hakkas.

Kui keegi apelsinidest väsib, ei julge omanik nende kaotamisega riskida. Sellepärast süstib ta nendesse mürki, mis neile kaubandusliku välimuse annab. Aplesinid muudkui karjuvad:

AII, AIII!”

Nüüd istuvad nad juba uues laos. Nad on eemal sest ja merel ulpivatest paadikestest. Heal juhul jõuavad nad kaubanduskeskuse lettidele. Vahel puudutavad neid rõõmsad lapsed ja kaunid emmed. Kuid vahel leidub ka Kibedaid Onusid, kes õiendavad:

NII KOLEDAD JA VAATA, MIS HIND!”

Nüüd nad ongi kaubanduskeskuses. se asemel on valusad võltstuled ! Lihaletist tuleb vastikut haisu. Igal pool õiendatakse ja karjutakse. Nad on vangis ja on kaotanud lootuse. Paljudel pole enam unistusi.

Nüüd avas kiisu juba silmad …

Apelsinid ei looda enam imele. Nad ei palu enam, et Kibedad Onud neid ei tüütaks. Nende on kaotanud vabaduse. Nad igatsevad päevitada, öisesse merre vaadata. Nad tahavad mäelt alla kiigata! Nad tahavad näha, kuidas väikesed lapsed merevahus hullavad.

Nüüd kiisu juba naeratas.

Kaubanduskeskuses kadestavad nad teisi apelsine, kes igal õhtul sellist romantikat näevad. Need apelsinid saavad vaadata mäejalamilt, kuidas noored rannale tulevad. Nad vaatavad, kuidas lapsed värisedes lõkke ääres istuvad. Hiljem poevad nad teki sisse. Külma maa apelsinid kogevad ilu ainult siis, kui nad koduaiast unistavad, mõeldes magusatele lõhnadele ja merele.

Nüüd kiisu juba nurrus.

Aga siis tulevad jälle Ärimehed, kes neisse mürke süstivad. Siis tulevad kliendid, kes nad ära ostavad. Vahel kogevad apelsinid imet, kui nad kogemata kilekotist välja, teepervele kukuvad. Vahel ei õnnestu omanikul kotti korralikult autosse asetada. Seal pori ja mustuse sees lesides tunnevad nad, kuidas auto heitgaasid nende keha veel rohkem kurnavad.

Samal ajal tunnevad nad end elusana. Nad kuulavad vaikselt uusi keeli ja helisid. Nad vaatavad naeratades se poole. Nad võtavad hetkest viimast, enne kui krobelised käed neist haaravad ja nad jälle pimedasse kotipõhja kukuvad. Mõnest saab siis salat, mõni topitakse rummiklaasi. Mõni jäetakse lihtsalt köögilauale nutma.

Nööp kuulas nüüd tähelepanelikult.

Varsti loksuvad unistajad kilekotis, liha kõrval. Liha haiseb ja on tüütu!

Nad söövad meid ära!” irvitab see.

Aga apelsinid teavad, et imed on olemas. Ja üleval paistab . Imelikul kombel ei saa omanik kilekotist küllalt palju apelsine haarata. Ta üritab võtta kõiki. Unistajad Apelsinid kuulevad samal ajal surmakisa. Peagi pillab Omanik maha Unistajad Apelsinid, kes alguses ehmuvad oma võimalusest. Omanik haarab rummiklaasid, tapab ülejäänud apelsinid nüri noaga ja hakkab neid ükshaaval uputama. Unistajad Apelsinid taipavad imestusega, et on ikka veel märkamata. Nad lamavad teepervel. Kui ainult näeks st, siis on kõik võimalik …

Ja nad alustavad paaniliselt liikumist, veeremist, edasikulgemist! Nad mööduvad nii kurbadest kui ka õnnelikest inimestest, eelistades teisi. Unistajad Apelsinid veerevad keelteruumis, ajas mööda ootamatusi ja tundetulva. Nad teevad teekonnast midagi, mida võib nimetada elujõu kokteiliks.

Kui nad lõpuks kodumaale jõuavad, lähevad nad randa. Nad liituvad teiste apelsinidega, kes öises rannas merd vaatavad. Hiljem lähevad nad koju ja kallistavad oma Tõelist Omanikku. Onu on jälle õnnelik ja Unistajad Apelsinid aitavad tal uued apelsinid kasvatada.

„Appi, see on kõige kaunim jutt, mida ma kuulnud olen!” ütles Nööp ja tänas, et poiss ta terveks ravis.

Poiss aga tänas kiisut, et see oli talle andnud südamliku põhjuse. Muidugi esitas ta oma jutustuse ka emakeeleõpetajale. Seekord aga ei lootnud ta midagi saavutada. Poiss teadis, et iga lugu, mis on kirjutatud südamega, on kellegi jaoks tähtsam kui kuulsus ja edu. Muidugi õpetajale ei meeldinud poisi tekst.

Helimuinasjutt “NÖÖP” seitsmes peatükk – “UNISTUSTE ÕPETUS”

Varsti poiss toibus ja sõbrad hakkasid kodu poole jalutama. Sõnapoiss oli hämmeldunud, kuna ta ei mäletanud, mis täpselt juhtunud oli. Nööp jutustas talle kogu loo.

“Mulle meenub Läti metsas kohatud öökullionu, kes rääkis, et elu on kingitus. Ma tunnen seda jälle!”

„Väga hea, et sa elu jälle kui kingitust võtad!” arvas kiisu.

Nüüd said kiisust ja poisist suurimad sõbrad. Nad oli väljas varahommikust hilisõhtuni. Küll käisid nad lähedal olevas metsas seiklemas. Seal turnisid nad puudel ja mängisid metsloomadega. Vahel sõitsid nad pisikese isetehtud parvega mööda kohalikku jõge. Nad elasid, nagu oleks see nende viimane päev, nagu oleks elu kingitus.

Reede hilisõhtul istusid nad maja ees ja vaatasid lõkkesse. Tihtilugu väsis pisike kiisu päevastest seiklustest ja jäi otse poisi sülle magama. Ta tõmbas ennast kerra ja lõi õrnalt nurru. Päevad möödusid linnulennul ja sõpradel oli lõbus. Kui poiss nägi, kuidas sügis vaikselt oma värvidega saabuma hakkas, tundis ta kerget tühjust. Ta ei osanud selle põhjust leida. Ta oli sisimas õnnelik ja kõik ümberringi oli põnev – aga miski oli siiski puudu. Poiss küsis kassilt, kuidas sellega toime tulla.

Kass asetas saba enda ette ja mõtles natuke aega.

„Ma arvan, et elus on inimesel vaja kaht asja. Esiteks armastust ehk arusaama, et elu on kingitus. Teiseks on vaja unistusi, neid, mille poole püüelda. Mina leian, et ainult unistuste tagaajamine on õige elamine.”

„Mis sinu unistus oli?”

„Minu unistus oli seal üksikul põllul leida endale hingekaaslane ja võimaldada temale parim elu ja nii ma püüangi sind aidata. Aga mis sinu unistus on?”

„Ma ei julge enam unistada!”

„Miks?”

„Kunagi oli mul unistus kirjanikuks saada, aga nii mu lasteaiakasvatajad kui ka õpetajad ütlesid, et ma ei oska kirjutada!”

„Aga alati on unistuste tapjaid! Tavaliselt joovad ka unistuste tapjad kokakoolat! Tule siia, ma tõestan sulle midagi!”

Nööp vedas poisi tuppa kirjutuslaua taha ja käskis kirjutada lauseid, mida tema ette luges. Pärast vaatas kiisu paberile ja nägi, kuidas poiss oli laused ilma kirjavigadeta kirjutanud.

„Vaata paberile! Ära mitte kunagi ütle, et sa ei oska kirjutada! Siin paberil on kõik tõendid, et sa oskad!”

Kass andis poisile jõudu. Päeval kogus ta materjali igasugustest seiklustest Nööbiga, olgu need siis mängud loomadega metsas või huvitavad vestlused taeva ja maaga. Nööp tundis end uhkena, vaadates, kuidas agar poiss igal õhtul enne magamaminekut laua taha istus ja kirjutama hakkas.

„Harjutamine teeb meistriks. Kirjanikuks saadakse kirjutades,” ütles kiisuke.

Kui lõpuks kooliaeg kätte jõudis, olid Nööp ja Sõnapoiss ülipõnevil. Esimesel koolipäeval läks poiss uhke näoga välja, koolikotis ainult suvel kirjutatud jutud. Esimese asjana läks ta emakeeleõpetaja juurde ja andis talle oma tekstid. Kohkunud õpetaja vaatas kirjutiste virna.

„Oeh, mäh, mis see siin on? KAS SA PEAD END TÕESTI KIRJANIKUKS SIIN? NOH, KIRJUTATUD ON SIIN KÜLL PALJU! AAGA EKS ME VAATAME, KUIDAS SUL LÄHEB! Ma kutsun sind, kui ma olen need läbi lugenud!” ütles õpetaja elevil poisile.

Poiss ootas koos Nööbiga mitu päeva. Vahel käisid nad õpetaja maja juures luuramas, et näha, kas too ikka loeb.

Kahe nädala pärast kutsus õpetaja poisi oma kabinetti. Värisevate kätega astus poiss tema kabinetti, tundes ennast kui lotomiljonär. AGA PARAKU KUULIS TA KOHUTAVAT TÕDE!

„SA EI OSKA KIRJUTADA! Need lood on nii noh, kuidas ma ütlen, veidrad! Mingid loomad rääkimas! Loomad ju ei räägi! Loomad, eeh, häälitsevad. Loomad ei oska rääkida.”

„Oskavad küll! Tuleb ainult nende keelt osata!”

„Ei oska! Ja ära vaidle mulle vastu, ma olen sinust vanem ja targem ja-ja kogenenum ja üldsegi siin maailmas kauem olnud. Ega, noh, muna ju ei hakka nüüd kana õpetama. Ja üldsegi mulle ei maksta selle eest, et ma ma sulle siin elu elada õpetan. Tundub, et su tunnid on tänaseks lõppenud. Hakka kodu poole astuma, Jessenin.” ütles kuri õpetaja.

„Loomad oskavad rääkida!”

Õpetaja oli just poisi südame murdnud. Poiss tuli koju nii kurvana ja pettununa, et ta isegi ei jõudnud nutta. Ta jooksis kohe oma tuppa, voodisse. Kattis ennast paksu tekiga ja lootis igavesti magada. Kui Nööp tuppa tuli, taipas ta, et midagi on halvasti. Poiss ei tahtnud alguses üldse rääkida, kui talle aga meenus, mida kiisu tema heaks teinud oli, töinas ta: „TA ÜTLES, ET MA EI OSKA KIRJUTADA!”

„OSKAD KÜLL!” sai Nööp pahaseks.

„EI OSKA! TA ÜTLES, ET MA EI OSKA KIRJUTADA!”

„SA OSKAD! KUI SU SÜDA TUNNEB, ET OSKAD, EI LOE KELLEGI TEISE ARVAMUS!” hüüdis Nööp ja palus poisil  rääkida, mida õpetaja täpselt ütles. Ta kuulas mõtlikult ja arvas siis:

„Kuidas saab keelt õpetada inimene, kes kõige tähtsamat keelt ei mõista?! SEE, ET TEMA EI OSKA LOOMADEGA RÄÄKIDA, EI TÄHENDA, ET SEE VÕIMATU OLEKS. JA SEE, ET TEMA ARVAB, ET SA KIRJUTADA EI OSKA, EI TÄHENDA, ET SEE NII ON!”

„Tähendab küll! Sest tema on vanem ja targem!” nuuksus poiss.

„Ei tähenda. Ma räägin sulle ühe õpetliku loo. See on  Maikelist, kes tahtis nii väga korvpalluriks saada!

Kõik pidasid Michaelit liiga lühikeseks. Pildi allikas: The Guardian

Elas kord Maikel, keda ei võetud korvpallivõistkonda, sest teda peeti liiga lühikeseks ja oskamatuks. Paljud targad ja tähtsad onud ütlesid talle: „KALLIS Maikel, SA EI OSKA MÄNGIDA! SA EI SAA KUNAGI KORVPALLURIKS.” Aga Maikel ei võtnud neid kuulda, vaid treenis ikka edasi, sest Maikel tundis, et tema südames helises laul. Aga see laul helises ainult siis, kui ta korvpalli mängis. Ta treenis kohusetundlikult. Samal ajal õiendasid targemad, et NII LÜHIKE MÄNGIJA EI TOHI KUNAGI KORVPALLI MÄNGIDA! NII LÜHIKE MÄNGIJA EI SAA JU KÕRGELE HÜPATA!

Nööp katkestas jutustuse ja lausus:

„JA SULLE, KALLIS SÕNAPOISS, ÖELDI, ET KIRJANIK EI SAA RÄÄKIVATEST LOOMADEST KIRJUTADA JA ET LOOMAD EI RÄÄGI!”

Siis kiisu jätkas: „Maikel ei hüljanud kunagi oma unistust, vaid püüdis iga päev treenida, et üha paremaks saada. Pärast raskeid pingutusi ja mitut aastat ootamist sai ta lõpuks võistkonda. Kõik võistkonnakaaslased, fännid, treenerid ja pealtvaatajad pidasid teda ikka veel lühikeseks. Juba esimesest hooajast sai temast üks paremaid mängijaid, kes tegi ära PIKEMATELE, TUGEVAMATELE JA KOGENUMATELE. Ta viskas korve nagu segane, ta isegi pani pealt vingemalt kui kõige pikemad poisid. VARSTI VISKAS TA JUBA REKORDARVU KORVE JA PEAGI VALITI TA LIIGA PARIMAKS MÄNGIJAKS.     

Ja mis oli tulemus?” küsis Nööp.

Sõnapoiss ei teadnud.

„Temast sai maailma läbi aegade parim mängija. Ta purustas kõik rekordid, tabelid. Ta tegi imesid ja temast sai suur kuningas. Kõik tänu sellele, et ta ei loobunud uskumisest.”

Sõnapoiss pidas seda ilusaks looks.

„See oli sulle õpetuseks! Ole nagu Maikel!”

Helimuinasjutt “NÖÖP” kuues peatükk -“TÄNULIKKUS”

Järgmisel päeval marssis poiss otse Nööbi juurde ja hakkas temaga riidlema.

„VIKTORIA EI TEINUD MINU RIIETEST VÄLJAGI! MIS NÕMEDAD KALTSUD SA MULLE TÕID! TA NAERIS VEEL ROHKEM MINU ÜLE! KUIDAS SA SAAD NII VASTIK KASS OLLA! MIKS SIND ÜLDSE MEILE TOODI!”

Siis kiskus ta riided kiisu nähes puruks ja läks oma tuppa. Ta lõi ukse pauguga kinni, nii et maja värises. Alguses oli Nööp poisi vihast šokeeritud, kuid hakkas varsti nutma. Ta nuttis vaikselt, tundes end nii haavatud ja üksikuna.

Varsti kuulis ta vanemaid ukse taga kolistamas. Ta ei tahtnud, et nad teda sellisena näeksid, seega hiilis ta vaikselt välja ja hakkas veel rohkem töinama. Kõik puud ja põõsad, tuuled, mäed ja putukad kuulsid, kuidas kiisu muudkui korrutas:

„SEE KÕIK ON MINU SÜÜ! SEE KÕIK ON MINU SÜÜ!”

Kiisu olekski jäänud nutma, kui tuuled poleks teda kõnetanud.

„See pole sinu süü! See on kollikoka süü! See mürgijook on sinu vennast teinud sellise paha poisi!” lohutas päike.

„Aga me saame sind aidata,” ütles päike rahulikul häälel. Imeliselt punakas päike tõusis metsa kohalt kõrgele üles ja naeratas kiisu poole nii soojalt, et kõik ta pisarad kuivasid. 

„Nüüd kavatsen ma kõiki viljapuid ja marjapõõsaid soojendada, et nad kõige suuremat elumahla tilgutaksid. Sina käi kõik puud-põõsad läbi ja pane kogu see mahl väiksesse topsi.”

„Pärast hoia topsikest suurima armastusega oma kaisus terve öö!” laulsid tuuled.

„Aga kuidas ma poisi mürgist puhtaks saan?” päris väike kiisu iga põõsa ja puu juures käies.

„SELLEKS ON VAJA ÕNNETUST! Ja kui juhtub õnnetus, pead sina õigel ajal seda Tänulikkuse jooki andma!”

„Mis õnnetust?” päris kiisu kartlikult.

„Poisiga!” ulusid tuuled.

Kiisu hakkas haledalt näuguma ja palus, et nad poisile midagi ei teeks. Aga tuuled, loodusjõud  olid otsustanud.

allikas: pixabay

„Me peame ta uuesti ellu äratama ja selleks on vaja õnnetust,” hüüdis päike ja kadus vaikselt metsa taha. Kiisu näugus ja palus, et poisiga midagi ei juhtuks. Kui teda kuulda ei võetud, läks ta voodisse, hoides jooki pidevalt oma kiisukäppade vahel. Öösel käis ta igaks juhuks poissi vaatamas. Enne uinumist tundis ta, et sisetunne ei luba tal homme poissi välja lasta. Sisetunne pärines südamest ja südamel oli alati õigus.

Sestap oligi Nööp järgmisel päeval poisil ees, et see välja ei läheks. Ta seadis oma pehme kiisukeha tee peale ette, näugudes:

„VENNA, VENNA! SA EI TOHI VÄLJA MINNA! TÄNA VÕIB SINUGA MIDAGI JUHTUDA!”

„ÄRA AJA LOLLI JUTTU! JA MA POLE SU VENNA!” käratas poiss. Ta lükkas kiisu vihaselt eest ja tormas välja, et jälle Viktoriat vaadata. Ta lähenes Viktoria aiale ja vaatas kaua, kuidas Karl ja tüdruk mängisid. Nad ajasid teineteist taga, mängisid liivakastis ja vahel parandasid Karli uhkeid autosid. Sõnapoiss lootis pidevalt, et tedagi mängu võetakse, sest tõelises mänguhoos ei lugenud inimeste arv, vaid ühine rõõm. Kuigi teised teadsid tema kohalolekust, ei teinud nad teda märkama. Nukker poiss pidi aia tagant vaatama. Kui nad ainult mind mängima kutsuksid, palvetas Sõnapoiss. Samal ajal aga jälgis keegi põõsas Sõnapoissi. See keegi surus oma pisikesi käppi kokku ja palvetas, et poisiga midagi ei juhtuks. Igaks juhuks oli kiisul  Tänulikkuse jook kaasas.

Järsku hüüdis Viktoria Sõnapoissi ja küsis, kas ta mängu tahaks tulla. Sõnapoiss ei suutnud oma õnne uskuda! Poiss nõustus.

„AGA ENNE PEAD SA MULLE KOKAKOOLAT TOOMA! JA SA PEAD TOOMA SEDA KIIRESTI, SEST MUL ON JANU! MA ANNAN SULLE VIISTEIST SEKUNDIT!”

Tüdruk andis poisile raha ja kõndis ülbelt Karli juurde tagasi. Poiss nägi üle tee R-kioskit, kuhu ta võis sellise ajaga isegi jõuda. Küll aga oli valgusfooris jalakäijatele punane tuli.

Sõnapoiss otsustas riskida. Kui pisike poiss üle tee jooksis, kuulis ta esmalt valju pidurdamishäält ja siis läks kõik valgeks. Kuigi auto ei olnud suure hooga tulnud, oli poiss siiski pikali maas ja valudes. Autoomanik oli Poliitik-Ants, kes maas lebava poisiga pahaselt õiendama hakkas, et see tema uhke auto ära lõhkunud oli. Siis viskas ta poisile peo peale natuke raha ja sõitis minema. Poiss tundis end seal maas lamades pisut kangelasena ja vaatas Viktoria aia poole, lootes, et tüdruk tema julgustükki märkab.  Varsti aga ei suutnud ta neid tagasi hoida, sest tüdruk ei pannud teda isegi tähele.

„Andke juua, andke juua!” anus Sõnapoiss.

Pisike Nööp oli šokist üle saanud ja tormas välkkiirelt oma venna juurde. Tuuled laulsid talle:

„Nüüd on aeg anda Tänulikkuse jooki! Nüüd on aeg anda Tänulikkuse jooki!”

Kiisu läks ettevaatlikult oma kalli venna juurde ja kallas poisile suhu Tänulikkuse jooki. Siis pühkis ta käppadega poisil suu puhtaks ja ootas. Ta oleks peaaegu nutma hakanud, sest nägi, et poisil on väga valus ja raske. Aga poiss hakkas ennast rohkem liigutama ja varsti vaatas ta oma siniste silmadega kiisule otsa, naeratas kõige siiramalt ja ütles:

„Kallis Nööp, ma tänan sind minu elu päästmise eest! Ja ma olen tänulik, et sa mul olemas oled!”

Nööp polnud mitte kunagi end nii rõõmsana tundnud.

Helimuinasjutt “NÖÖP” viies peatükk – “VARGUS”

Õhtul tuli Sõnapoiss koju ja oli morn. Teda tervitas Nööp, kes nurrudes oma vennale vastu läks.

„KUS SA KÄISID? KUS SA KÄISID?” piiksus ta. Poiss ei teinud temast välja ja läks oma tuppa. Kui kiisuke püüdis ka sinna pääseda, lukustas poiss ukse ja mõtles kogu aja sellele, kuidas Viktoria jälle teda ära põlanud oli.

Oma üllatuseks avastas Sõnapoiss varahommikul, et Nööp oli juba üleval. Kass oli väga varakult tõusnud, et välja lindudega mängima minna.

„Tere hommikust, kallis venna!”

„Mine minema! Mul on kiire!” ütles vend ja tormas välja.
„Kuhu kiire?”

Aga poiss ei vastanud ja otsustas välja minna.

Sõnapoisil polnud aimugi, et kiisust õde teda jälitab. Parasjagu jõudis ta Kreenholmi. Ta kõndis nukralt Viktoria majast mööda, nähes, kuidas Viktoria jälle Karliga kodu mängib. Kohe, kui Viktoria märkas Sõnapoissi, hakkas ta poisi üle naerma:

„HAHAHA, vaata, kui koledad riided! Hahahaa kui tobe sa oled, kui kole sa oled!”

Ta hulkus  väikestel ja suurtel tänavatel, möödus parkidest ja kaubanduskeskustest, ise teadmata, kust neid riideid saada. Mitte kordagi ei jäänud Nööp temast maha.

Lõpuks tahtis Sõnapoiss loobuda. Ta hakkas vaikselt koju jalutama, kui märkas uhket riidepoodi. Värvilised pusad ja püksid olid jäetud tänavale. Mitte kedagi polnud neid valvamas. Kui poiss vargsi riideid vaatas, kartis ta vahele jääda. Siis toppis ta valitud riided endale põue ja hakkas vaikselt eemale hiilima, kui järsku! Välja tuli habemik ja suure ninaga vanapapi, kes oli poe omanik. Poiss ehmus nii kõvasti, et pani jooksu.

Kuigi poiss oli nobe ja peaaegu pääsemas, ei jätnud papi jonni. Ta jooksis järele, ise karjudes:

„A VOT saad karistuse, varganägu!!“

Poiss oli juba päris kaugel, kui järsku tema tee ristus jalgratturiga, kes ta õnnetult pikali paiskas. Varsti oli kohal hingeldav poemüüja, kes poisil kratist kinni võttis ja ta põuest ilusad riided välja kangutas.

„NÜÜD KUTSUME SULLE POLITSEI JA SIIS SA SAAD OMA KARISTUSE!”

Nööp vaatas  hirmunult pealt ja tundis, et peab midagi tegema. Kuigi ta ei teadnud, mis on politsei ja mis on karistus, ütles tema sisetunne, et need ei tähenda poisile head. Ta tundis, et armastusega on kõik võimalik ja nii kõndiski ta tipa-tapa poemüüja juurde ning hakkas nurruma ja ta jalgu sügama.

„Peremees, armas peremees, kurrnjäu, lase tal minna, lase tal minna, kurnjäu.”

„AGA TA ON VARGAPOISS!”

„Jah, armas poemees, kurrnjäu, aga noored poisid teevad vahepeal ikka lollusi. Pealegi tegi üks tüdruk talle nii palju haiget!”

„AGA VARGUS ON PAHA!”

„Aga ainult paha tehes saab aru, kuidas olla hea! No laske tal minna.“

Poemüüja vaatas nüüd ainult pisikest kiisupreilit. Küll oli ta armastusväärne!

„Olgu, kiisuke, ma luban tal minna, kui sina minu kiisuks hakkad!”

„Ma ei saa, mul on juba pere!”

„Aga sa oled nii armas! Ma ei saa sind minema lasta. Kui sa oleksid mu poes, tuleks minu juurde rohkem kliente.”

„Kui sa lubad poisi minema, tulen ma igal hommikul kaheks tunniks poodi – sinu seltsi, et kliente juurde meelitada!”

Poemüüja naeratas ja hakkas juba kiisukest paitama. Nüüd küsis Nööp Sõnapoisilt, kas venna tõesti tahab neid riideid. Poiss vastas jaatavalt.

„Ma nõustun ainult ühel tingimusel. Kui mina meelitan sinu poodi kaks korda rohkem kliente, annad sa mulle needsamad riided seal!” ütles kass.

Poemüüja mõtles veidi ja nõustus.

Nii veetiski Nööp mitu nädalat poemüüja juures. Ta ärkas igal hommikul õigel ajal üles ja läks usinalt poe juurde, kus ta maha istus ja saba enda ette sättis. Varem oli pood nii tühi ja räpane ning üksik poemüüja ei naeratanud üldse. Samuti oli ostusaal kuidagi pime ja räpane ning üksik poemüüja ei naeratanud üldse. Tema naine oli kaks aastat tagasi surnud. Aga kohe, kui kiisu majja ilmus, muutusid asjad. Kiisu andis poemüüjale nii palju soojust, et too värvis poe üle, samuti puhastas ja kraamis, nii et paari päevaga nägi pood välja kui kaunis nukumaja.

Pärast seda, kui mööduvad inimesed kiisut märkasid, muutus kõik. Kõigepealt tulid nad kiisuga mängima, teda paitama ja neid oli palju, noori ja vanu ning kõik  hüüdsid:

„OH KUI ARMAS KIISU!”

„OH KUI NUNNU TEINE ON!”

„OH KUI ILUS KARV TAL ON!”

„VAATA, KUIDAS TA NURRUB!”

Aga kohe, kui kass oli küllalt tähelepanu saanud, peitis ta ennast  laudade alla või riiulite vahele, et inimesed ikka poodi ja riideid märkaksid. Varsti hakkasidki nad üheskoos seda ilu kiitma.

„VAADAKE, KUI ILUS!”

„ISSAND, MILLISED VÄRVID!”

„KUI PUHAS POOD!”

„KUI HÄSTI SIIN LÕHNAB!”

Nad katsusid riiet, imestasid selle kvaliteedi ja pehmuse üle ning hüppasid rõõmust lakke, kui said teada, kui hea hinnaga need kõik saada on.

Iga päevaga tuli rohkem kliente. Varsti oli juba varahommikul pood puupüsti täis. Poemees müüs esimese nädalaga kolm korda rohkem kui kahel eelmisel kuul ja tundis ennast paremini. Paljud kliendid kiitsid.

Nööp oli samuti rahul, vaadates, kuidas tema armastus oli aidanud poe käima saada. Küll aga polnud ta lahkudes kurb, sest teadis, et äraminek tähendab talle enam aega oma perega olemiseks. Kui Nööp viimasel päeval tööle tuli, tunnistas vanamees, et on kurb, et pisike kiisu ära läheb.

„Keegi, kes paneb mu südame laulma ja mind naeratama, on elupäästja!“

Kiisu ei saanud jääda. Papi aga ikka anus.

„Kui ma näen sind, siis tunnen, et naine on minuga!”

Nööp käskis mehel rahuneda ja kuulata. Kass ütles mehele, et mitte temas  pole ta naise hing, vaid armastuses. Kui mees püüab kogu maailma armastada, jõuab naine uuesti temani.

Kuna poeomanikul ei jäänud muud üle, otsustas ta maailma armastada. Kahe nädala pärast tuli poodi punapäine naine, kes lõhnas kui roosiõis.

Helimuinasjutt “NÖÖP” neljas peatükk – “KODU”

Koduust avades vaatas talle vastu kass. Kiisu kallutas pead ja jäi oma kaunite silmadega poissi vaatama. Siis näugus ta:

„Kes sina oled? Kes sina oled! Kas sa oled minu venna või? Kas sa oled minu venna või!”

„Mine minema mul on kiire!“ turtsus poiss vastu ega pööranud kassile rohkem tähelepanu. Poiss tormas kööki. Väike kiisu, kes oli peopesasuurune, vudis talle järele ja hakkas poisi jalga hõõruma.

„Tahan pai! Tahan pai!” palus väike kiisu.

Aga poiss ei teinud temast välja, vaid võttis külmkapist kokakoola ning jõi seda. Kiisu aga ei jätnud jonni:

„Armas venna, tee mulle pai! Võta mind sülle! Palun, võta mind sülle!”

„Ära aja jama! Sina oled kiisu ja mina olen poiss, minul pole vendi ega õdesid.“

„Ei! Me kõik oleme universumi lapsed! Siin maailmas olen mina kiisuna, sina poisina ja tuul ja vesi loodusena kõik üks.”

Poiss vaatas, kuidas kiisu mööda tuba silkas, igale poole hüppas ja trikitas. Vahepeal ajas ta palli taga, üritades seda kirglikult igale poole suruda, ja siis järgmisel hetkel keerutas oma saba taga ajades nagu karussell. Ta oli imearmas, pisike karvane kiisu, kes iga kord, kui ta poisi jalga puudutas, nurruma lõi.

pilt: simondale.net

Emme ja issi tulid kööki ja hakkasid kohe rääkima, kuidas Nööp oli leitud ja kui õnnelikud nad on, et maailm neile sellise kingituse tegi. Issi õpetas veel, et seda nimetataksegi saatuseks. Seda, kui inimeste ellu satub midagi nii armsat, nunnut ja südamlikku! Nööp näugus:

„Aitäh, et päästsite mu! Aitäh, et kinkisite mulle elu!”

Emme ja issi hakkasid pisikest kiisut kallistama, aga Sõnapoiss ei tahtnud üldse sekkuda. Kuna tema oli kollikokat joonud, soovis tema hoopis peegli ees ennast imetleda ja kujutada ennast ette Viktoriaga. Poiss läks duši alla. Tagasi tulles ütles vanematele head aega ja proovis kohe välja tormata.

Õhtul jälgis lehe langemist tähelepanelikult kassipreili. Tema meelest oli see nii ilus, kuidas väike leheke aina hõljus ja hõljus.

Lehe peal olid sipelgad, kes agaralt sebisid. Nad tõid lähedusest terasid ja hakkasid neid usinalt paika sättima. Varsti märkas pisike kiisu, et väikesed sipelgad olid lehele midagi kirjutanud. Kiisutüdruk pani pea lähemale ja keskendus ning luges:

„Maailm kinkis sulle elu. Nüüd pead sa armastama maailma.”

Kassi jaoks oli nii huvitav, et kõik maailma olendid, loomad, linnud ja taimed, sama keelt oskasid. See oli südamete keel, armastuse keel, mis ei vajanud ei keeleõpetajat ega sõnaraamatuid.

Helimuinasjutt “NÖÖP” kolmas peatükk – “NÕIDUMINE”

Tükk aega Sõnapoiss vaikis ja jälgis värisedes ümbrust. Kui ta silmad olid pimedusega harjunud, märkas ta, et tema ümber kogunevad lõrisevad suurte kihvadega loomad. Nad meenutasid hunte. Appi, millised kollased silmad neil olid!

„ME SÖÖME SU ÄRA! ME SÖÖME SU ÄRA, VÄIKE JÕNGLANE!” mörisesid nad kooris, samal ajal kihvi paljastades ja pidevalt maad kraapides.

Poiss lõi tõsiselt kartma. Nüüd hakkasid kõik puud huilgama, kui üksi nad on. Mürgihundid aga lähenesid ja lähenesid, varsti oli ta ümber piiratud.

Seal lõrisevate ja kurjade mürgihuntide piiramisrõngas taipas ta, et tegelikult tuleb armastada vaid üht asja. Elu. Elu oli kui kingitus, sest igaühele ei ole antud võimalust elada. Poiss nägi nüüd selgesti, kui ilus oli avar taevas vihmapilvede tagant paistvate tähtedega ja kui pisikesed ja õrnad olid vihmapiisad, mis talle pähe kukkusid. Nüüd aga haaras üks mürgihuntidest tal õlast, paljastades oma hiigelkihvad, et poissi hammustada.

Aga just sel hetkel sööstis kiiruga kohale Öökull, kes huikas:

„OOODAKE, UU-UU-UU, OODAKE, OODAKE!”

Kõik mürgihundid jäid tardunult seisma. Öökull istus oksale ja hakkas kõnelema:

„Kallid mürgihundid, te ei saa inimest ära süüa! Sest siin läheduses peavad inimesed jahti! Sestap peate põgenema, et ellu jääda. Nad on üsna lähedal. Võimalik, et mõni teist saab surma! Aga kui te selle väeti poisi ära sööte, siis on inimesed nii vihased, et nad lasevad teid kõiki maha! Minge parem ruttu ära!”

Koledad loomad vaikisid, oli kuulda vaid nende valju hingamist. Siis vahtisid nad paaniliselt puude taha, et näha, kas kurjad inimesed on juba teel. Kuna ohtu ei paistnud, läksid nad omavahel vaidlema. Poiss ja öökull kuulasid seda vaikides.

„EI, SÖÖME POISI ÄRA, ME POLE PIKKA AEGA SÖÖNUD!”

„EI, INIMESED LASEVAD MAHA MEID!”

„ME PEAME PÕGENEMA!”

Äkki kõlas raksatus ja kõik hundid kohkusid. Nad vaatasid üksteise poole, ulgusid meeletult ja otsustasid pageda. Öökull ja poiss kuulsid veel viivu nende valju ulgumist ja mörinat Järsku jäi kõik vaikseks. Ainult puude hala oli kosta.

„Ma tänan teid, öökull härra, et te mind päästsite!”

„Vaata, ma olen lugenud palju metsaraamatuid, lennanud mitme maa ja mere taha, külastanud paljusid paiku ning näinud kõige targemaid loomi ja inimesi. Olen õppinud loomade ja inimeste keelt, proovinud keerulisi ja lihtsaid asju, et mõista, mis on tähtsaim arusaam elust. Ja tõtt-öelda sain alles hiljuti aru, et kõige tähtsam on mõista, et elu on kingitus. Et see, et me elus oleme, on juba väärtus. Sest tegelikult oli suur tõenäosus, et kurekesed lapsi tuues oleksid väga vabalt võinud meid maha unustada ja seega poleks me kunagi sündinudki. Aga kuna meid on valitud mitme miljoni lapsukese seast välja, on meile antud kallihinnaline ja eriline võimalus!”

Poiss mõtles kaua ja lausus siis:

„ Aga miks ma seda alles siis taipasin, kui mu elu ohus oli?”

„Tihtipeale mõistavadki inimesed ja loomad seda siis, kui nende elu on ohus. Alles siis märkavad nad oma elu ja ümbritsevat – naeratavaid linde, armsaid mõmmisid ja päikest. Alles siis väärtustavad nad sulisevat oja ja vabastavaid tuuli. ”

„ Aga … aga … kas tõesti tulevad siiapoole inimesed? Äkki aitavad inimesed mul koju jõuda! Mul on nälg, janu ja koduigatsus. Pealegi näib, et ma olen eksinud!”

„Ei, tegelikult ei ole ühtegi inimest tulemas. Ma lihtsalt valetasin, et neid ära ajada. Sina aga taipasid, et elu on kingitus. Inimene, kes on seda taibanud, peab ise oma tee leidma,” huikas öökull ja vehkis tiibadega. Siis hakkas ta oma kehalt mustust nokkima. Puhtas linnus puhas vaim.

„Jäta meelde, selleks et kingitust nautida, peab vahel koledaid ja pimedaid aegu olema. Nii saad elu headusest paremini aru. Jõudu ja edu!” hüüdis öökull ja kadus tugevate tiivalöökide saatel pimedasse öösse.

Poiss jäi üksi ja nuputas, mida nüüd peale hakkata. Ta otsustas edasi kõndida, et mitte selles õudses kohas passida. Ta kartis, et jälle tulevad mürgihundid, kes teda ära süüa tahavad. Poiss marssis rutuga mööda ulguvatest puudest ja räuskavatest varestest ja üritas mitte kõrvale vaadata, sest igal pool oli silmi, hääli ja olendeid. Kõik nad tardusid, kui poiss möödus, ja paljud püüdsid teda haarata, kuid ei suutnud, sest poisi samm oli liiga kiire.

Pärast kaht tundi kõndimist nägi ta metsaserval imeilusat järvekest, kus ujusid luiged ja mille kaldal kasvasid kõige ilusamad taimed. Poiss lihtsalt pidi sinna minema, et järvest juua. Samal ajal hoiatasid aga luiged:

„Mürgijärv! Mürgijärv!”

Korraks poiss tardus, ta kartis, et äkki tõesti on järv reostatud, kuid vaadates neid ilusaid taimi ja läbipaistvat vett, ei uskunud ta seda. Ta leidis, et luiged tahavad teda ära ajada, et siis rahulikult omaette olla. Sestap otsustas poiss siiski vett proovida, et tunda, kas sellel on mürgi maitset. Imelikul kombel maitses järvevesi kui kokakoola ja poiss hakkas ennastunustavalt jooma.

Aga ta ei teadnud, et vees olid tehaste mürgid ja muud koledused, mis maa-aluseid voolikuid pidi siia Üksikusse Metsa voolasid. Poiss ei teadnud kollikoka mõju, tal polnud aimugi, et sedasama mürki olid joonud need mürgihundid, kelle silmad olid kollased ja kihvad maani. Veel hullem oli see, et vesi mida ta jõi, kaotas igasuguse maailmaarmastuse.

Õnneks saabus varsti hommik koos päikesega. Poisi jalad said märjaks, kui ta kastestest sõnajalgadest üle tatsas.

Varsti hakkas Sõnapoiss hääletama ja pärast tundi võttiski teda peale uhke džiip, kus istus Tehase-Taavo. Taavo hakkas kohe Sõnapoisile kiitma, kui palju naisi tal on.

„Elama peab nii, et sul on alati palju naisi oleks!“

„Kus sa praegu üldse käisid?”

„Ma käisin üht kokakoolamaitselist järve vaatamas. Ma käin seal tihti puhkamas ja noh, muidugi kollikokat joomas! Võtan sealt alati pudeliga kaasa ka, see annab mulle elujõudu! Noh, ma olen kokakoola vabriku direktor.”

Poiss vaatas mehele otsa ja taipas. Appi! Selle mehe silmad olid kollased nagu mürgihuntidel!

Helimuinasjutt “NÖÖP” teine peatükk -“ÜLLATUS”

Emme ja issi olid terve õhtupooliku rahulikult televiisorit vaadanud. Neil oli väga hea meel õhtusöögi üle, mida poeg valmistanud oli. Poiss mõtles, et kui emme ja issi nii palju vaeva näevad, et arveid maksta ja toitu hankida, võiks tema ka veidi panustada.

Teine söögitegemise põhjus oli kavalus. Nii paistis, nagu oleks Sõnapoiss õhtul kodus olnud, ja vanematel polnud aimugi, et tihti oli poiss päev otsa mööda linnasid, alevikku ja kodukanti seigelnud.

Tegelikult oli ta toidu juba hommikul valmis teinud ja kohe, kui emme-issi ära läksid, jättis selle köögilauale.

Kui vanemad olid söömise lõpetanud, sai emme Mammalt ootamatu telefonikõne.

Mamma oli väga rõõmus ja hüüdis telefoni:

„Tulge ruttu maale!”

Ei emme ega issi teadnud, mis neid ees ootab.

„Teid ootab imeline üllatus!!” hüüdis veel mamma – enne kui kõne lõpetas. Emme ja issi said aru, et mammal oli tõsi taga ja seega panid nad ruttu riidesse ja sõitsid maale.

Kui emme ja issi maale jõudsid, tervitasid neid õnnelikud Mamma ja Taadu, kes mõlemad suurt üllatust näitama kibelesid.

„Meil on teile üllatus! Meil on teile üllatus!” hüüdsid vanaema.

Vanaema viis emme ja issi oma maamaja teisele korrusele ja ütles:

„Vaadake sinna voodi peale!”

Alguses ei näinud nad midagi, kuid siis märkasid valge voodi peal halli karvatäpikest, peatselt oli kuulda ka nurrumist. Kui nad lähemale astusid, hakkas peopesasuurune kiisuke veel valjemini nurruma. Kiisuke oli hallikarvaline ja hästi pehme.

Siis hakkas mamma rääkima:

„Mina läksin just põllu peale maasikaid korjama ja järsku kuulsin, et kuskilt tuleb mjäu ja mjäu! Siis kuulatasin pingsamalt ja tajusin, kuidas näugumine ikka valjeneb ja valjeneb ning aina lähemale tuleb, ja sain aru, et see on kuskilt lähedalt pärit. Otsisin mööda põllumaad, et kes siin kräunub! Kui kurb, üksik ja väeti ta oli!!”

Mammal oli õigus. Nüüd oli pisike kiisu rahunenud. Ta puges mitme teki alla ja lõi nurru, samal ajal kui kogu pere teda paitas ja poputas. Mamma alustas jälle:

„Me lihtsalt pidime ta sealt külmalt põllult päästma! Vaene kiisu! Me ei taha teda üldse ära anda, tegelikult tahtsime ta endale võtta, aga meil on ju Pätu ja Pätu juba andis talle käpaga.”

Pätu oli Mamma vana kass, kes oli viimasel ajal natuke pahur ja tõre olnud.

Mamma jätkas:

” Nii otsustasime, et tahame kiisu teile anda. Sest siis jääks ta meie peresse ja meie saaksime tal külas käia! ”

Emmel ja issil polnud plaanis kassi võtta. Aga kui nad vaatasid pisikest karvatuusti, tema nööbinina ja kuidas ta nii armsalt oma käpakesi ringutas, ei saanud nad varjata, et jumaldavad kiisut. Kiisu tuli sel hetkel veel nende juurde, silitas sääri ja hakkas kõvasti nurru lööma. Just siis teataski issi:

„Appi, ta on nii armas! Me lihtsalt peame ta võtma!”

Mamma vastas:

„Muidugi peate! See on Jumala kingitus! Kui Jumal asetab juhuslikult niisuguse kingituse meie hoovi, ei tohi me seda vastu võtmata jätta!”

„Me võtame ta!” hüüdis ka emme ja haaras väikse kassikese kaissu. Oi, kuidas kass alles nurru lõi! Ja kuidas ta mõlemale silma vaatas oma pisikeste nööpsilmadega!

„Küll olen ma õnnelik! Mjau-mjau! Küll olen ma õnnelik! Mjau-mjau!

Vanemad otsustasid ta kaasa võtta. Nad uskusid, et küll ka Sõnapoisile pisike kiisutüdruk meeldib. Nad võtsid kassipreili sülle ja tassisid autosse. Enne kui nad sõitma hakkasid, hüüdis Mamma:

„Oodake, oodake! Enne kui lähete, peate talle nime panema!”

Emme ja issi mõtlesid ja mõtlesid, kuni emme lõpuks ütles:

„Tema nimeks saab Nööp, sest tal on nii armsad nööbisilmad!”

Helimuinasjutt “NÖÖP” esimene peatükk – “SÕNAPOISS OTSIB PRUUTI”

uvi oli kestnud juba Narva-Jõesuus üle kahe kuu. Linnud laulsid ja igal pool oli näha rõõmsaid lillekesi. Sõnapoiss vaatas naeratavaid lapsi, kes sinises meres palli mängisid. Parasjagu otsis ta jalutades mõttelõnga. Teda pani kirjutamine elama. Polnud päevagi, mil ta ei mõelnud seiklustest, lugudest, inimestest ja nende unistustest, mida kirja panna. Ta teadis, et peab kuduma hakkama. Kui juba kuduma hakata, annab maailm ise sulle lõnga.

Ta oli oma mõtteis, kuni teda peatas Lihtne Triin ja selfit palus.

Algul noormees ehmatas, nägi siis seda blondi ja lõbusat tüdrukut ning muutus rõõmsaks.

„Muidugi teen!”

Tüdruk tänas teda sooja naeratusega.

Sõnapoiss teadis, et armastus on tähtsaim asi maailmas. Armastusega kootud teosed, teod või imed on kõige magusamad. Sest musi on ju magus! Musiga oli nimelt nii, et kui inimesel on keegi, keda musitada, muutub terve tema elu musimaiguliseks. Kogu maailm on siis teistsugune. Linnud laulavad valjemini, putukad siristavad kõvemini ning kogu maailm tundub justkui värvilisem. Puud mühisevad samuti, nad on natuke kadedad, sest nemad saavad ainult kohapeal musitada.

Poiss oli juba terve suve üksik olnud. Sõnapoiss nimetas seda Üksildase Puu tundeks. Suurte kallistavate puude kõrvalt võis vahel leida vanu ja väeteid puukesi. Nendele ei meeldinud üles vaadata, et näha kõrgel taevas armsaid linnukesi, keda enda okstele meelitada. Tõtt-öelda ei tahtnudki linnud tulla, sest puude raagus oksi ja pragunenud tüvesid nähes hakkasid nad kartma. Tihti oli öösiti metsades kuulda nende kaeblikke hüüdeid: ooo, olen nii üksik, ooo, olen nii üksik.

Sõnapoisile meenus naabritädi Valentina, kes oli samuti kibedavõitu nagu Üksildane Puu. Valentina pahandas tihtipeale poisiga sõbra trepikojas, kui see poriste jalgadega sisse tuli või oli kogemata ukse lahti jätnud. Vahel pakkus poiss end talle seltsi – et kui tädi tahab, võiks ta aidata koristada, ristsõnu lahendada või isegi poes käia –, kuid Valentina oli alati Sõnapoissi peljanud.

„Ei taha ma sinuga tegemist teha, poisijõmpsikas! MINE MINEMA!”

Niisiis otsiski poiss lõnga ja musi. Talle meeldisid emme sõnad:

„Süda leiab alati. Tuleb lihtsalt uskuda ja otsida. Ja isegi kui tunned, et lootus kaob, ja sa tahad alla anda, hakkab maailm ükskord ise sind suudlema.”

Sõnapoiss uskus kõike, mida emme rääkis, sest emme oli kõige tähtsam inimene tema elus. Emmed olid maailma tähtsaimad olendid, sest emad olid ainsad, kes sünnitasid.

Igal hommikul läks Sõnapoiss võimalikult vara linna, et endale uut musi leida, kuid alati oli ta leidnud tee ainult üksikute puude juurde.

Liikuma hakates nägi Sõnapoiss teisigi üksikuid inimesi. Esimesena kohtas ta Nokatsi-Fedjat Tema oli rekajuht ja istus kogu aeg kabiinis. Ta rääkis pisikesele poisile, ise pidevalt suitsu tõmmates, et ei tohi liiga kaua üksi olla. Sest kui väga kaua üksik olla, tekivad kõhus rõõmupallide asemele jääpurikad. Ja kui jääpurikad juba kasvama hakkavad, ei lõpeta nad kunagi. Fedja ütles veel:

„Kõige hullem on see, et kui jääpurikad väga suureks kasvavad, ei taha ükski inimene enam sinuga koos olla. Sest sa oled liiga külm.”

Sõnapoisil oli Nokatsi-Fedjast, kes pikalt rääkis, kuidas naine ta maha jättis ja kõik lapsed välismaale õppima olid läinud, kahju. Nüüd polnud nad enam ammu isaga ühendust võtnud.

„Sellepärast mulle meeldibki sõita. Asfalti ei huvita, et ma nii külm olen! ” lausus Fedja ja süütas uue sigareti. Sõnapoissi häiris sigareti lõhn, see tugev ja köhima ajav hais.

Poiss lubas endale, et tema nii kibeda ja koleda asjaga ei tegele. Pealegi oli tema vanaisa selle tõttu surnud ja tema ei kavatsenud küll surma saada!

Sõnapoisile paistis, et Fedja on saatusega leppinud. Tema kavatseski jääda Üksikuks Puuks. Küll püüdis poiss onu veenda, et tuleb oma südant uskuda, aga mees ei võtnud kuulda. Mõne aja pärast sai Nokatsi-Fedja isegi vihaseks.

„Ah, mis sina, väike malchik, üldse tead!”

Niimoodi kibestunult viskaski ta poisi suvalise tankla juures maha. Sõnapoiss jäi üksi keset tühermaad. Ta trotsis külma tuult ja mööda kolisevaid autosid ning sammus uljalt suurlinna tulede poole. Enam ei pannud ta tähelegi, kui veoautod tema pihta soppa ja pori pritsisid. Ta ei olnud nende peale isegi pahane, sest teadis, et üksikud inimesed ongi kibedad nagu greibid. Tema aga ei kavatsenud üksi olla. Tema kavatses endale leida tüdruku, kes näeks välja nagu lillelõis.

Riias üritas ta neidudega rääkida. Proovis ühe ja teisega, kuid mitte kordagi ei õnnestunud tal tüdrukutega jutu peale saada. Lõpuks taipas Sõnapoiss, et tüdrukud ei mõista eesti keelt.

Tema kõndis ikka mööda majadest, kaubanduskeskustest ja bussipeatusest ning muudkui proovis neidudega juttu teha. Kõik küll kuulasid teda alguses, kuid loobusid, saades aru, et Sõnapoiss räägib mingit veidrat keelt.

Poiss proovis emmele ja issile helistada – aga tulutult! Tema Eesti telefoninumber naaberriigis ei töötanud. Seetõttu ei jäänud tal muud üle kui tagasi hääletada. Väljas oli juba pime, ainult kuu kuma andis valgust, kui poiss suurlinnatuledest eemaldudes vaikselt kodu poole kõndima hakkas. Tal oli nälg ja pea valutas. Peale selle tundus talle, et ta oli tee peal külma saanud. Lõpuks maantee äärde jõudes tundis ta isegi kerget palavikku.

Veoautod mörisesid mööda, bussid tuututasid: ÄRA OLE TOTU, VÄIKE POISS – MIDA SINA TEED HIRMUTAVA MAANTEE ÄÄRES!

Aga keegi ei võtnud teda peale! Poiss märkas, et enamiku juhtide näod olid samasugused nagu Nokatsi-Fedjal, täis kurbust, külmust. Möödusid tunnid, tuututamine ja müra jätkus. Hullem oli see, et tuul läks tugevamaks ja tagatippu hakkas veel sadama!

Oli juba öö ja Sõnapoiss tundis meeletut hirmu. Jälle oli ta keset müra, tuututamist. Ta otsutas natukeseks metsa alla varju minna, et oodata, millal vihm järele jääb.

Poiss lootis, et kuskil on mõni loomake, kes temale seltsi võiks pakkuda.

Mets oli täis hääli ja puud kisasid üha kõvemini. Vahepeal oli märgata isegi saladuslikke varje, kusagil hüüdsid loomad appi. Ainsad linnud, keda oli kuulda, olid varesed, kes tumedate puude kohal kraaksusid.

„Noh, poisu, mis sa kondad siin üksikus metsas! Kas sa ei tea, mis siin juhtuda võib?”

„Varsti kutsume siia kõige koledamad loomad, kes su ära söövad!”

Järjest ligi lendavaid vareseid eemale peletades jõudis Sõnapoiss ümbrust terasemalt vaadata. Varestel oli õigus: mets oli täis üksikuid ja kurbi puid. Kui Sõnapoiss üritas vaadata kaugemale puude taha, olid seal järjekordsed kurvad puud ja nende taga omakorda jälle uued külmad puud ja siis jälle uued külmad … ja jälle, jälle, jälle.

Varesed aga aina norisid ja norisid. Veel hullem oli see, et iga natukese aja tagant märkas poiss puude vahel kollaseid silmi, mis kord ilmusid, siis jälle kadusid. Kui Sõnapoiss hoolikamalt ümbrust silmitses, nägi ta, et kollaseid silmi oli igal pool.