Nemad on Puru poisid

Narva eesti keele maja õpetaja Krismari meenutused Ahtme gümnaasiumist ja Puru poistest..

Minu suurim töö sai läbi räpi tehtud. Tundsin, et jõudsin  ringiga tagasi oma keskkooli aega, kus räppisime vihastel biitidel keldrites, kimusime odavaid sigarette ning olime iseteadlikud.

Oma 9.klassi õpilase  kaudu sain kahe 9b õpilase klassi kontaktid, kes tõsiselt räpiga tegelesid. Juba alguses mainisid nad vkontakti vestluses, et nad on maailma parimad. Teades, kuidas teiste õpetajate arvates oli tegemist pätiklassiga, olin tõtt-öelda põnevil. Sellised pätiklassid mulle just meeldisidki. Kui ma Maksimi, Nikita ja Onuriga vahetunnis kokku sain ja rääkisin, et tahaksin nendega raadiot teha ja kontserdi korraldada, vaatasid nad mind suurte silmadega. Seal oli usaldus, anumine. Veider on see, et  suhtlesime pidevalt omavahel inglise keeles. Olles eestlane oli mul seoses eesti keelega kavalam taktika, lasin neil ise selle juurde jõuda. Maksimist sai peagi minu rühmas eesti keele õppija, kellel kõik neljad-viied olid.

Tagasi räpi juurde. Niisiis korraldasime vahetunnis räpi-raadiosaate. Enne saate algust, värises nii Maksim kui Onur. Kogunema hakkas rahvast. Ja kui mürgine trap biit peale läks, unustasid nad enda. Neist said nii julged, nii võimsad, nii tuldpritsivad räpijumalad, et kõlarid peaaegu lõhkesid, vanemad õpetajad ahhetasid ja noored kaifisid. Ma ei suutnud oma silmi uskuda – siin tõesti oli loomulik anne!

Kuidagi juhuslikult sattusid nad juba minu juurde lindistama. Poole aastaga sai lindistatud üle 50 loo. Lisaks Onurile ja Maksimile olid kaasas ka nende sõber Nikita ja hästi, suur kõhukas Aljoša, kes tõesti pätimoodi oli. Samas oli ta hästi heatahtlik. Üks kord rääkis ta pisarsilmil, et tema isa oli kriminaal olnud ja mingilt maalt kas ära kadunud või tapetud, ja et tema suur unistus on palju raha teenida, keevitajaks hakata ja vaest ema ja õde aidata.

“Vahel on päris raske, aga seda enam tahan tehnikumi sisse saada. Tahan saada keevitajaks, sest keevitajad saavad palju raha. Nii saan oma ema ja õde toetada,“  lisas Aleksei.

Jäin mõttesse. Mida sain mina teha? Sain toetada neid unistusi, kui nad minu toas biidi peale tõtt pritsisid. Ja tõesti need lood meeldisid mulle väga. Need lood tekitasid ka minus jälle uudishimu räppida, tulla nende mahedate biitide pärusmaale. Varsti ma seda tegingi, tehes pulli pärast lugusid nii oma emale kui sõpradele. Tundsin, et integratsioon on toimiv läbi ühiste tegevuste. Mis siis et nemad räppisid vene keeles ja mina eesti keeles! Minu sünnipäeval tõid nad Maximast tordi ja meil oli tore räpisünnipäev.

Naljatades öeldakse,  et Maxima on Ahtme ainus vaatamisväärsus ja et naised löövad ennast uhkelt üles ja käivad seal oma kleite näitamas. Huvitav oli lugeda Vjatšeslav Akimovi kirjeldusi Purust ja Puru poistest. Puru on kaotanud viimasel ajal oma hiilguse, küll aga võib Maxima juures ikka kohata hallipäised vanamehi, kes kinnitavad, et me oleme purulased. Kunagi elasid siin kõige hulljulgemad mehed. Oma käitumismallide ja aumõiste, oma ettekujutusega mehesõnast ja naise korralikkusest. Olude sunnil ehitati seal üles ühiskond, kus iga kolmas istus vangis ja iga viies neid valvas. Puru poisid kasvasid tugevateks, teadsid elust kõike või peaaegu kõike, oskasid teha tööd või teenida elatist, lüüa kui vaja ja ulatada sõbrale abikätt. Loomulikult ei saanud kõikidest seaduslikud inimesed. Jäid külge Puru kombed. Tundsin, et ka minu kohus on oma Puru poistest teha õigel teel olevad Puru poisid.

Märkasin, et kuidas räppimine vaikselt poistele ka Eesti kultuuri vastu huvi tekitas. Tutvustasin neile eestikeelseid räppareid ja näitasin videoid Eesti hiphopfestivalist ja nad hakkasid mulle mõistma andma, et tahavad samuti eesti keelt õppida.

Minu suurim rõõm oli näha nende kontserti. Kuidas nad hilisöötundidel raadioreklaami tegid ja plakateid disainisid. Kuidas nad pärast tundi pimedas saalis logosid paika sättisid ja mikorofoniga sellist lärmi ja pauku tegid, et all õppelajuhataja pidi aulasse tulema: mis kodusõda siin toimub? Minu jaoks oli see viimane kaunis mälestus, oma kahe magistrikraadi ja ületöötamise kõrvalt. Olin läbi, tüdinenud ja kutu. Ei suutnud huvijuhina poisse enam aidata. Õnneks nad tegid ise, jõudsalt ja julgelt.

Kontserdipäeval olin kergelt paanikas. Räpparid ootasid üle saja inimese. Mina nii entusiastlik olnud. Juhul kui neid tõesti oleks tulnud nii palju, siis meil oli liiga vähe turvamehi. Kooli eeskirjad nõudsid, et igal korrusel oleks 2 õpetajat ja 2 veel aulas. Meil oli kokku 4 inimest. Ja varsti hakkasid vorpima sisse nii vempe täis kõõrikuid, pätipoisse, räpitüdrukuid ja kahemehi. Mõni laiadesse pükstesse riietunud kriminaal. Saalist kostis agressiivset pätiräppi, kõik tiinekad karjusid ja möllasid. Nii mina kui kehalise kasvatuse õpetaja üritasid saalis rahulikuna näida, aga tegelikult kartsime üsna kõvasti. Kartsime, et aknad lendavad eest ära ja kõlarid kukuvad maha. Kui poisid lavale jõudsid, särgid tupac´ilikult maha viskasid ja mikrofoni röökisid, et ckaschaem, algas tõeline moshpit, põrgutants. Kuskilt oli tunda suitsuhaisu. Kuigi ma nautisin seda toorest energiat, pöörasust oma räpiarmastuse tõttu, olin ma teisest küljest meeletult paanikas õpetaja vaatenurgast. Läbi ime ja röökimise saabus kontserdile grande finale. Õigemini: meie õpetajatega lõpetasime selle. Räpparid tegid pilte ja olid ennastunustavalt õhinas. Neid ootas helge tulevik. 120 inimest! Esimese kontserdiga koolirekord! See oli minu kauneim moment Ahtme gümnaasiumis. Selle rõõmu tõttu ei häirinud meist kedagi kui nägime, milliseks aula muutunud oli. Vennalikult tuunisime kodusõjast üle elanud aulasaali aktuse-sõbralikuks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s