Aja jäljed meis


Pille Maffucci

01.04.2019

Jõhvi raudteejaama mahajäetud jaamahoone seinu ehib näitus, mis ühelt poolt sulandub väga loomulikult, teiselt tõeliselt efektselt ümbritsevasse keskkonda. Rööpad, pudenev krohv ja soditud seinad, vineeriga kinnilöödud aknaavad, rooste. Raudteejaama seintelt vaatavad 70 aasta tagustelt fotodelt vastu pered, mõnikord ka ainult lapsed. Näitust tutvustavast tekstist saame teada, miks: 1949. aasta märtsis küüditati Eestist kokku üle 20 000 inimese, kellest üle 10 000 olid naised ja üle 6000 lapsed. Ja need naised-lapsed-pered, kes on fotodel, pandi vagunisse just siin, Jõhvis: 58 vagunit, 1282 inimest.


SLED ajab jälgi ja jätab jälgi, nii näitust korraldanud kunstirühmitus ennast tutvustab. Tegeledes mälu ja identiteedi küsimustega, otsisid nad üles kunagised küüditatud, kuulasid nende lugusid, koos käidi Siberiski varasemate elude jälgedes.

Märtsi viimasel nädalal kerkisid kaks märksõna: küüditamine ja laps minu ja pea saja teisegi filmihuvilise jaoks üles mõnevõrra teises kontekstis. Nimelt näitas Narva eesti keele maja kolmapäeval, 27. märtsil Narva Apollo kinos filmi “Seltsimees laps”. Filmiõhtu avas Narva Muuseumi direktor Ivo Posti lühikese ülevaatega filmi ajastust (1950ndad) ja kõnepruugist. Pean ütlema, et mul süda värises sees: kuidas film siin vastu võetakse? Kas vaataja mõistab, et film annab edasi tollase aja ja inimeste traagikat, vaadates seda läbi lapse siiraste silmade, mis registreerivad ja ütlevad ausalt välja kõik, mida näevad? Et eesmärk ei ole süüdistada, vaid lugu rääkida?

Päris lõplikku vastust ma ei tea, aga nii mõnigi tuli tänama, ütles, et meeldis. Ka pisaraid oli filmi ajal saalis üksjagu nähtud.

Ivo Posti tutvustamas filmi ” Seltsimees laps”.

Arvamusi

Filmi lõpus toimunud arutelule jäi kümmekond inimest. Kõlanud kommentaaridest paistis, et sõnum jõudis kohale. Arvamust avaldati nii eesti kui vene keeles, kes kuidas end mugavamalt tundis:

“Kartsin, et film on süngem, sest olin vanavanematelt selle aja kohta hirmsaid lugusid kuulnud: näljast, koledustest.” Arvamusele järgnenud Ivo Posti täpsustus ja kommentaar selgitas, et olukord tollal oli mõnevõrra hullem Venemaal kui Eestis, sest seal toimus kollektiviseerimine varem ja inimestelt võeti kõik nende isiklik vara.

“See on film, mida võiks ka lastele näidata, et seda aega tutvustada.”

“Kõik kannatasid ühtviisi nõukogude terrori all: eestlased, venelased, juudid…, siin ei ole rahvustel vahet.”

“Mind pani imestama, et isa Feliksit ära ei viidud, kui ta keeldus oma Siberisse saadetud naisest lahutamast ja parteisse astumast.” Sellele kommentaarile lisab Ivo Posti taustaks, et kui inimene läks metsatöödele või turbarabasse tööle nagu isa Feliks filmi lõpus, siis sealt teda nii kergesti Siberisse ei saadetud, sest töökäsi oli hädasti vaja.

“Mulle väga meeldis see film. Stseen, kus vanaema viskab vette pere eestiaegsed mälestusesemed, meenutas mulle täpselt samasugust lugu minu enda perekonna loost, kus vanaema viskas Eesti vapiga hõbesõrmuse ojja.”

Jah, kuulsin ka paari arvamust, et sellist sünget filmi ei oleks pidanud näitama. Mõtlemisainet on sellest nädalast kahtlemata palju kaasa võtta: ikka mälust, identiteedist ja aja jälgedest meis.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s