Mentorid viivad kodust eesti keele üle ilma

2. aprillil 2020 ilmus Postimehe arvamusküljel Narva eesti keele maja õpetaja Krismar Rosina kirjutatud artikkel Integratsiooni Sihtasutuse mentoriprogrammi kohta. Avaldame selle teksti ka siin blogis. Muuseas, nüüd, kaks nädalat hiljem, on meil imelisi mentoreid juba üle 300! Ja samavõrra ka imelisi keelekaaslasi.

Lennukid ei lenda. Kaubamajad on tühjad. Piirid on kinni ja inimesed kodus. Eesti inimene ei taha tühjalt istuda. Nüüd on aeg, et kõik metsad-sood läbi matkata-kapata, aed korda teha, lemmikkirjandus läbi lugeda või teha midagi üheskoos. Üle pika aja tekkis võimalus teha midagi üheskoos. Meil on võimalus olla jälle „ meie“, mitte „mina“ ühiskond. Peaminister rõhutas seda nii tabavalt.

Samal ajal kui „mina ühiskond“ Sportlandis talvejopesid valis, tekkis üle maailma Eesti inimestest üks pisike „meie ühiskond.“ See ühiskond mõtles eelkõige meie rahva kõige olulisemate väärtuste peale. Nende väärtuse peale, mis on kirjas kohe Põhiseaduse alguses ja mida oleme oma eelmistes tormamises, krahmamises ja vallutamises tihtipeale unustanud. Tunnen, et uus maailm toob meid jälle meie juurte juurde. Looduse, pere ja eesti keele juurde.

Kriisi (või ütleme siis: uue maailma) elavad üle need, kes reageerivad kõige kiiremini. Välismaised tippväljaanded on andnud ju meie rahvale kõrgeid hinnanguid arvestades meie e-riigi võimalusi ja rahva oskuslikkust. Suudame olla isolatsioonis suurel määral rohkem kui hispaanlased, sest oleme sajandeid tagasi elanud taludes, omaette, rahulikult. Rääkides sellest leidlikkusest.. kui koolid pandi kinni, mindi e-õppele. Lapsed ja õpetajad harjusid väga kiiresti ümber ja paistab, et asi toimub. Kui juhtuda kinnistesse õpetajate gruppidesse, siis seal käib ööpäevaringne kogemuste jagamine, soovitamine ja üksteise julgustamine. Töömesilased löövad virtuaalselt pärast rasket noorsookasvatamise nädalat käsi kokku: üks nädal jälle üle elatud! Need õpetajad, kellel veel oma lapsed kodus, on veel omaette liik. Suure tähega kangelased.

Kui eesti keele majades kursused peatusid, ei jäänud me samuti passima. Integratsiooni Sihtasutuse juhataja Irene Käosaar pakkus välja idee, et tekitada virtuaalne keelementorite programm. Keelementoreid, kes aitaksid inimestel eesti keeles suhelda, saime kahe nädalaga ligi 120. Kohe tekkis ka kinnine grupp, kus erineva taustaga inimesed siirast rõõmust eesti keelega seonduvat nõu-soovitusi jagasid.  Meil on kõrgeid ametnikke, riigikogu saadikuid, tudengeid, kultuuritöötajaid, õpetajaid, kirjanikke, pensionäre ning tegevõpetajaid, kes hea meelega oma keelepartneritega põnevatel teemadel räägivad. Tublimad ja aktiivsemad annavad isegi grammatikat ja selgitavad keelenüansse! Ka geograafiliselt on seltskond väga põnev. Üks Ugandast elav eestlanna õpetab (õigemini suhtleb) Eesti lasteaias töötava Türgi tüdrukuga. Prantsusmaal elav eestlanna õpib tundma Jakuutia naist. Tartu tüdruk juhendab Londonis elavat Eesti passiga noormeest, kelle ema on eestlanna ja isa Ugandast. Tallinna tüdruk õpetab pereisa Sudaanist. Mentorid elavad veel Šveitsis, Venemaal ja Rootsis. Toimub ka Eesti-sisene lõimumine. Pealinnast suheldakse Narva inimestega, Pärnu Sillamäega  jne.

Huvitav on jälgida, kuidas üksteist innustatatakse. Kui ankeedil sai märgitud, et ollakse nõus tegelema tund aega nädalas eesti keelega, sest ikkagi on mustmiljon kohustust seoses kodukontoriga, lapsed ja nende kodutööd, siis juba esimesel virtuaalsel kohtumisel kulus poolteist tundi ja tehti sama nädal üks veel otsa. Huvitav on jälgida, kuidas armsad tädid üksteisele Facebooki messengeri aknas kokku lepivad, et kas kasutame Facebooki videokõne või kolime Skype? Vot just siin on lasub see meie IT-rahva omapära. Teha ilusaid asju, kasutades internetti. Väikesed siirad soovid rasketel aegadel..

Vanas maailmas sai dekaade ise pusida, vallutada, skeemitada, krahmata ja omandada. Tehased suitsesid täiel aurul, inimesed riietusid uhkemalt, ronisime aina kõrgemale, kiiremini ja kaugemale. Uhasime lennukitega edasi-tagasi selleks et möelda töö peale palmi all ja teha sõprade jaoks Instagrami postitus. Ostsime asju, mida me ei vajanud, aga mida nõudis meie staatus. Me ei käinud looduses, sest looduse eest ei saa raha. (muidugi, kui sa mööblifirma pole).

Meenub lapi Uutšo, kes küsis Ekkemoorilt, et kuhu me kõik ruttame,  mida me püüame ja mis ohjeldamatu nälg meid edasi kihutab? Ta leidis, et meie ei ela ise, vaid meie eest elavad masinad. Mitte meie, vaid masinad valitsevad meid.

Mul on tunne, et järjest rohkem hakkavad inimesed valitsema masinaid. Vaadake, kuidas tänu arvutitele hakkas eesti keel üle maailma jälle levima, noored ja vanad, naised ja mehed ulatasid virtuaalse terekäe, tule, tule, kallis sõber ja räägi minuga eesti keeles. Jah, vahepeal masin kahises, turtsus ja viskas erroreid, aga las ta turtsub ja kahiseb.. ilmselt on ta solvunud, et tema aeg on läbi. Et igasuguse multi-funksi-business-profit- mina-mina-mina aeg on läbi. Meie edukas ja edumeelne põlvkond on jõudnud aega, kus noored ei ole ainult viisakusest laulupeol Eesti inimesed, vaid ka mujal.  Käes on „ meie“ ja mitte „mina“-ühiskond. Muideks, me otsime ikka veel mentoreid.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s