Helimuinasjutt “NÖÖP” kaheksas peatükk – “SÜDAMLIK PÕHJUS”

õnapoiss oli õnnelik. Nüüd käis ta uhkelt koolis ega tundnud kordagi kurvameelsust, kui õpetaja tema järjekordse kirjutise eest kahe pani. Ta tundis ja mõtles nagu Maikel. Pärast kooli sai ta alati kokku Nööbiga ja koos mindi metsa jalutama.

Aga kohe kui poiss kirjutuslaua taha istus, tundis ta, et tema pastakast ei tule midagi tarka välja.

„SUL PEAB OLEMA SÜGAV, SÜDAMEST TULEV PÕHJUS, MIKS SA TAHAD OMA UNISTUSE POOLE PÜÜELDA!”

„Ma tahan olla populaarne!” hüüdis poiss.

Kiisu seletas, et see ei ole sügav põhjus. See peab olema miski, mida tehakse selleks, et kellelegi teisele head teha.

„Las ma räägin sulle Kanye Westist!” hüüdis kiisu ja hakkas jutustama.

Kanye West tahtis saada muusikuks. Ta veetis kolm suve järjest ainult kodutoas muusikat tehes. Jälle olid tema ümber inimesed, kes ütlesid, et TA EI OSKA LAULDA EGA PILLI MÄNGIDA, ET TA EI OSKA LAULUSÕNU KIRJUTADA JA ET TAL EI JÄTKU ANNET. Kui Kanye üritas oma plaate ja laule plaadifirmadele anda, ütlesid nad talle, et temast ei saa kunagi asja. Ta elas ainult koos emaga. Ema oli tal õpetajanna, kellel oli väike palk.

Emagi pidi pidevalt tuttavatelt kuulma, et poeg on andetu, oskusteta. Mis ta jändab selle muusikaga, õppigu parem normaalne amet! AGA TEMA SÜDA LAULIS TEISITI JA EMA USKUS POEGA. Nad mõlemad hoidsid raha kokku, et osta poisile pille. Samal ajal ei suutnud ema maksta korteriüüri ja elektriarvete eest. Tihtilugu visati nad tänavale. Vahel polnud neil isegi keset talve kuhugi minna.

Pilt on võetud Go Villas Cyprus kodulehelt

Poiss proovis mitut plaadifirmat. IKKA JA JÄLLE KUULIS TA ÜHELT ONULT, ET TA EI KÕLBA MUUSIKUKS, SIIS JUBA TEISELT JA NII EDASI JA NII EDASI. KUNI LÕPUKS TULI ONU, KES ÜTLES JAH. Pärast seda algas muinasjutt, poisist sai üks populaarsemaid, kuulsamaid ja rikkamaid inimesi üldse. Aga kõige õnnelikum oli ta selle üle, et tema ema ei pidanud enam vaene olema ja tööd tegema, vaid sai rahulikult ilusat elu nautida.

„Appi, kui ilus lugu!” hüüdis Sõnapoiss.

„Leia oma südamlik põhjus!” vastas Nööp.

Järgnevad nädalad püüdis Sõnapoiss otsida oma südamlikku põhjust. Emmel ja issil läks hästi. Nad olid õnnelikud, edukad ja tublid. Sõnapoiss tundis kergeid südametukseid, kuid SEDA ÕIGET PÕHJUST TA EI LEIDNUD.

Ta nuputas südamliku põhjuse üle ka parasjagu emakeele tunnis, kui õpetaja laste tähelepanu soovis:

„KALLID LAPSED, MA TAHAN TEID ÜLES KUTSUDA JUTUVÕISTLUSELE KIRJUTAMA! NIMELT KUULUTAS KOHALIK LEHT VÄLJA JUTUVÕISTLUSE APELSINIDEST! PARIMATELE KIRJUTAJATELE ANTAKSE PALJU APELSINE JA PEALE SELLE TRÜKITAKSE NENDE LUGU NARVA POSTIMEHES ÄRA!”

Ta kuulis ta ootamatult närvilisi koputusi uksele. Keegi aina prõmmis ja prõmmis. Poiss tormas ruttu alla, ise mõeldes, mis nüüd lahti on.

Kui ta ukse lahti tegi, nägi ta naabrimees Olegi. Oleg oli pikkade juuste ja suure habemega onu, kes metsamehena töötas. Ta oli turske kehaehitusega ja kandis alati keppi. Oleg oli kogu aeg tõsine, nüüd oli ta aga mures. Sõnapoiss nägi, et mehe käte peal lebas Nööp. Kiisu oli nii armetu, tema käpad ja nägu olid katki ja ta ainult nuttis. Paistis, et ta oli väga valusasti haiget saanud.

Oleg seletas:

„Vaene kiisu kukkus puu otsas maha. Ta oli ikka päris kõrgel, ma arvan, et teil tasub kiisudoktor kutsuda. Aga ma olen kindel, et temaga saab kõik korda!”

Murelik Oleg andis kassi Sõnapoisi kätte. Poiss puhkes nutma. Ta viis kiisu pehmesse voodisse ning tõi talle juua ja süüa. Siis ta paitas ja plaasterdas Nööpi. Igaks juhuks kutsus ta kohale kiisudoktori, kes väitis, et temaga saab kõik korda.

Sõnapoiss paitas väikest kiisut ja lubas talle, et kõik saab korda. Ta üritas Nööbile ette lugeda, joonistas ja laulis, kuid miski ei parandanud kiisu olukorda. Ta oli ikka väsinud ja armetu ega saanud ikka rääkida ja suhelda. Sõnapoiss läks tihtilugu metsa jalutama, mõeldes ainult, kuidas kassi aidata. Ta käis tunde, kuni lõpuks kurvastusest Metsa poole palvetas. Järsku muutus kogu ümbrus vaikseks, puud lõpetasid sahisemise ja tuul puhumise. Siis laulsid tuuled:

„SA PEAD TALLE APELSINI ELUJÕUJOOKI ANDMA! JA SIIS SA PEAD TALLE APELSINIDEST LOO KIRJUTAMA!”

„SA PEAD TALLE APELSINIJOOKI ANDMA! JA TALLE APELSINIDEST LOO KIRJUTAMA!”

Poiss tundis ennast nüüd tugevana. Ta teadis, mida peab tegema. Ta tormas kohe kööki ja kooris apelsinid. Siis pressis ta neist mahla klaasi ja segas seda veega, lõpuks andis kassile.

Kui varem polnud poiss suutnud kirjutada, tundis ta nüüd, et süda on avatud ja tal on südamlik põhjus. Poiss tundis, et ta ei kirjuta, vaid tähed voolavad tast iseenesest välja. Ta ei pidanud mõtlema, teda puudutas ime. Ta süda laulis, laulis kaunilt nagu kevadised linnud. Ta ei söönud ega joonud, ainult kirjutas. Vahepeal käis ta Nööpi vaatamas ja tegi kiisule Elujõujooki.

Kui ta pärast mitmepäevast suurt vaeva lõpetas, tundis ta meeletut väsimust. Samal ajal oli ta õnnelik, sest oli millegi uhkega kiisu nimel valmis saanud. Ometi tundis ta kerget ärevust, hakates oma esimest apelsinijuttu lugema. Äkki jutt ei meeldi kiisule!?

Igatahes ta alustas:

See lugu räägib külmadest apelsinidest, kellelt võeti elu. Apelsinid elasid mägimaja aias ja päevitasid. Mägimaja omanik oli naeratav onuke, kes iga öö vaatas verandalt lõhnavaid apelsinipuid. Ta austas neid ja kastis neid. Ta nuusutas neid ja lasi neil lihtsalt ilus olla. Kuni ühel ööl hiilisid Tumedad Onud tema aeda ja varastasid kõik apelsinid.

Nüüd on nad külmas ja kõledas laos. Nad on vangis apelsinid, mida veeti kaugele maale, eemale kodusest sest ja vabadust pakkuvate mägede juurest. Nad nutavad kastides ja on hapnikuta, paitava Vahemere tuuleta.

Nüüd pannakse apelsinid lennukile. Kõige hullem on see, et apelsinid ei tea midagi teekonna imelisusest, selle kõrgusest. Reisivad nad ju avaras taevas, lennuk liuglemas pilvede seas. All mööduvad viinamarjasalud, õnnelikud inimesed ja nende keeled.

Nad trambivad üksteise peal, nälgivad ja karjuvad. Nii ootavad nad lõppu.

Väikemees märkas, kuidas kiisu end järjest rohkem liigutama hakkas.

Kui keegi apelsinidest väsib, ei julge omanik nende kaotamisega riskida. Sellepärast süstib ta nendesse mürki, mis neile kaubandusliku välimuse annab. Aplesinid muudkui karjuvad:

AII, AIII!”

Nüüd istuvad nad juba uues laos. Nad on eemal sest ja merel ulpivatest paadikestest. Heal juhul jõuavad nad kaubanduskeskuse lettidele. Vahel puudutavad neid rõõmsad lapsed ja kaunid emmed. Kuid vahel leidub ka Kibedaid Onusid, kes õiendavad:

NII KOLEDAD JA VAATA, MIS HIND!”

Nüüd nad ongi kaubanduskeskuses. se asemel on valusad võltstuled ! Lihaletist tuleb vastikut haisu. Igal pool õiendatakse ja karjutakse. Nad on vangis ja on kaotanud lootuse. Paljudel pole enam unistusi.

Nüüd avas kiisu juba silmad …

Apelsinid ei looda enam imele. Nad ei palu enam, et Kibedad Onud neid ei tüütaks. Nende on kaotanud vabaduse. Nad igatsevad päevitada, öisesse merre vaadata. Nad tahavad mäelt alla kiigata! Nad tahavad näha, kuidas väikesed lapsed merevahus hullavad.

Nüüd kiisu juba naeratas.

Kaubanduskeskuses kadestavad nad teisi apelsine, kes igal õhtul sellist romantikat näevad. Need apelsinid saavad vaadata mäejalamilt, kuidas noored rannale tulevad. Nad vaatavad, kuidas lapsed värisedes lõkke ääres istuvad. Hiljem poevad nad teki sisse. Külma maa apelsinid kogevad ilu ainult siis, kui nad koduaiast unistavad, mõeldes magusatele lõhnadele ja merele.

Nüüd kiisu juba nurrus.

Aga siis tulevad jälle Ärimehed, kes neisse mürke süstivad. Siis tulevad kliendid, kes nad ära ostavad. Vahel kogevad apelsinid imet, kui nad kogemata kilekotist välja, teepervele kukuvad. Vahel ei õnnestu omanikul kotti korralikult autosse asetada. Seal pori ja mustuse sees lesides tunnevad nad, kuidas auto heitgaasid nende keha veel rohkem kurnavad.

Samal ajal tunnevad nad end elusana. Nad kuulavad vaikselt uusi keeli ja helisid. Nad vaatavad naeratades se poole. Nad võtavad hetkest viimast, enne kui krobelised käed neist haaravad ja nad jälle pimedasse kotipõhja kukuvad. Mõnest saab siis salat, mõni topitakse rummiklaasi. Mõni jäetakse lihtsalt köögilauale nutma.

Nööp kuulas nüüd tähelepanelikult.

Varsti loksuvad unistajad kilekotis, liha kõrval. Liha haiseb ja on tüütu!

Nad söövad meid ära!” irvitab see.

Aga apelsinid teavad, et imed on olemas. Ja üleval paistab . Imelikul kombel ei saa omanik kilekotist küllalt palju apelsine haarata. Ta üritab võtta kõiki. Unistajad Apelsinid kuulevad samal ajal surmakisa. Peagi pillab Omanik maha Unistajad Apelsinid, kes alguses ehmuvad oma võimalusest. Omanik haarab rummiklaasid, tapab ülejäänud apelsinid nüri noaga ja hakkab neid ükshaaval uputama. Unistajad Apelsinid taipavad imestusega, et on ikka veel märkamata. Nad lamavad teepervel. Kui ainult näeks st, siis on kõik võimalik …

Ja nad alustavad paaniliselt liikumist, veeremist, edasikulgemist! Nad mööduvad nii kurbadest kui ka õnnelikest inimestest, eelistades teisi. Unistajad Apelsinid veerevad keelteruumis, ajas mööda ootamatusi ja tundetulva. Nad teevad teekonnast midagi, mida võib nimetada elujõu kokteiliks.

Kui nad lõpuks kodumaale jõuavad, lähevad nad randa. Nad liituvad teiste apelsinidega, kes öises rannas merd vaatavad. Hiljem lähevad nad koju ja kallistavad oma Tõelist Omanikku. Onu on jälle õnnelik ja Unistajad Apelsinid aitavad tal uued apelsinid kasvatada.

„Appi, see on kõige kaunim jutt, mida ma kuulnud olen!” ütles Nööp ja tänas, et poiss ta terveks ravis.

Poiss aga tänas kiisut, et see oli talle andnud südamliku põhjuse. Muidugi esitas ta oma jutustuse ka emakeeleõpetajale. Seekord aga ei lootnud ta midagi saavutada. Poiss teadis, et iga lugu, mis on kirjutatud südamega, on kellegi jaoks tähtsam kui kuulsus ja edu. Muidugi õpetajale ei meeldinud poisi tekst.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s