Helimuinasjutt “NÖÖP” kuues peatükk -“TÄNULIKKUS”

Järgmisel päeval marssis poiss otse Nööbi juurde ja hakkas temaga riidlema.

„VIKTORIA EI TEINUD MINU RIIETEST VÄLJAGI! MIS NÕMEDAD KALTSUD SA MULLE TÕID! TA NAERIS VEEL ROHKEM MINU ÜLE! KUIDAS SA SAAD NII VASTIK KASS OLLA! MIKS SIND ÜLDSE MEILE TOODI!”

Siis kiskus ta riided kiisu nähes puruks ja läks oma tuppa. Ta lõi ukse pauguga kinni, nii et maja värises. Alguses oli Nööp poisi vihast šokeeritud, kuid hakkas varsti nutma. Ta nuttis vaikselt, tundes end nii haavatud ja üksikuna.

Varsti kuulis ta vanemaid ukse taga kolistamas. Ta ei tahtnud, et nad teda sellisena näeksid, seega hiilis ta vaikselt välja ja hakkas veel rohkem töinama. Kõik puud ja põõsad, tuuled, mäed ja putukad kuulsid, kuidas kiisu muudkui korrutas:

„SEE KÕIK ON MINU SÜÜ! SEE KÕIK ON MINU SÜÜ!”

Kiisu olekski jäänud nutma, kui tuuled poleks teda kõnetanud.

„See pole sinu süü! See on kollikoka süü! See mürgijook on sinu vennast teinud sellise paha poisi!” lohutas päike.

„Aga me saame sind aidata,” ütles päike rahulikul häälel. Imeliselt punakas päike tõusis metsa kohalt kõrgele üles ja naeratas kiisu poole nii soojalt, et kõik ta pisarad kuivasid. 

„Nüüd kavatsen ma kõiki viljapuid ja marjapõõsaid soojendada, et nad kõige suuremat elumahla tilgutaksid. Sina käi kõik puud-põõsad läbi ja pane kogu see mahl väiksesse topsi.”

„Pärast hoia topsikest suurima armastusega oma kaisus terve öö!” laulsid tuuled.

„Aga kuidas ma poisi mürgist puhtaks saan?” päris väike kiisu iga põõsa ja puu juures käies.

„SELLEKS ON VAJA ÕNNETUST! Ja kui juhtub õnnetus, pead sina õigel ajal seda Tänulikkuse jooki andma!”

„Mis õnnetust?” päris kiisu kartlikult.

„Poisiga!” ulusid tuuled.

Kiisu hakkas haledalt näuguma ja palus, et nad poisile midagi ei teeks. Aga tuuled, loodusjõud  olid otsustanud.

allikas: pixabay

„Me peame ta uuesti ellu äratama ja selleks on vaja õnnetust,” hüüdis päike ja kadus vaikselt metsa taha. Kiisu näugus ja palus, et poisiga midagi ei juhtuks. Kui teda kuulda ei võetud, läks ta voodisse, hoides jooki pidevalt oma kiisukäppade vahel. Öösel käis ta igaks juhuks poissi vaatamas. Enne uinumist tundis ta, et sisetunne ei luba tal homme poissi välja lasta. Sisetunne pärines südamest ja südamel oli alati õigus.

Sestap oligi Nööp järgmisel päeval poisil ees, et see välja ei läheks. Ta seadis oma pehme kiisukeha tee peale ette, näugudes:

„VENNA, VENNA! SA EI TOHI VÄLJA MINNA! TÄNA VÕIB SINUGA MIDAGI JUHTUDA!”

„ÄRA AJA LOLLI JUTTU! JA MA POLE SU VENNA!” käratas poiss. Ta lükkas kiisu vihaselt eest ja tormas välja, et jälle Viktoriat vaadata. Ta lähenes Viktoria aiale ja vaatas kaua, kuidas Karl ja tüdruk mängisid. Nad ajasid teineteist taga, mängisid liivakastis ja vahel parandasid Karli uhkeid autosid. Sõnapoiss lootis pidevalt, et tedagi mängu võetakse, sest tõelises mänguhoos ei lugenud inimeste arv, vaid ühine rõõm. Kuigi teised teadsid tema kohalolekust, ei teinud nad teda märkama. Nukker poiss pidi aia tagant vaatama. Kui nad ainult mind mängima kutsuksid, palvetas Sõnapoiss. Samal ajal aga jälgis keegi põõsas Sõnapoissi. See keegi surus oma pisikesi käppi kokku ja palvetas, et poisiga midagi ei juhtuks. Igaks juhuks oli kiisul  Tänulikkuse jook kaasas.

Järsku hüüdis Viktoria Sõnapoissi ja küsis, kas ta mängu tahaks tulla. Sõnapoiss ei suutnud oma õnne uskuda! Poiss nõustus.

„AGA ENNE PEAD SA MULLE KOKAKOOLAT TOOMA! JA SA PEAD TOOMA SEDA KIIRESTI, SEST MUL ON JANU! MA ANNAN SULLE VIISTEIST SEKUNDIT!”

Tüdruk andis poisile raha ja kõndis ülbelt Karli juurde tagasi. Poiss nägi üle tee R-kioskit, kuhu ta võis sellise ajaga isegi jõuda. Küll aga oli valgusfooris jalakäijatele punane tuli.

Sõnapoiss otsustas riskida. Kui pisike poiss üle tee jooksis, kuulis ta esmalt valju pidurdamishäält ja siis läks kõik valgeks. Kuigi auto ei olnud suure hooga tulnud, oli poiss siiski pikali maas ja valudes. Autoomanik oli Poliitik-Ants, kes maas lebava poisiga pahaselt õiendama hakkas, et see tema uhke auto ära lõhkunud oli. Siis viskas ta poisile peo peale natuke raha ja sõitis minema. Poiss tundis end seal maas lamades pisut kangelasena ja vaatas Viktoria aia poole, lootes, et tüdruk tema julgustükki märkab.  Varsti aga ei suutnud ta neid tagasi hoida, sest tüdruk ei pannud teda isegi tähele.

„Andke juua, andke juua!” anus Sõnapoiss.

Pisike Nööp oli šokist üle saanud ja tormas välkkiirelt oma venna juurde. Tuuled laulsid talle:

„Nüüd on aeg anda Tänulikkuse jooki! Nüüd on aeg anda Tänulikkuse jooki!”

Kiisu läks ettevaatlikult oma kalli venna juurde ja kallas poisile suhu Tänulikkuse jooki. Siis pühkis ta käppadega poisil suu puhtaks ja ootas. Ta oleks peaaegu nutma hakanud, sest nägi, et poisil on väga valus ja raske. Aga poiss hakkas ennast rohkem liigutama ja varsti vaatas ta oma siniste silmadega kiisule otsa, naeratas kõige siiramalt ja ütles:

„Kallis Nööp, ma tänan sind minu elu päästmise eest! Ja ma olen tänulik, et sa mul olemas oled!”

Nööp polnud mitte kunagi end nii rõõmsana tundnud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s