Helimuinasjutt “NÖÖP” neljas peatükk – “KODU”

Koduust avades vaatas talle vastu kass. Kiisu kallutas pead ja jäi oma kaunite silmadega poissi vaatama. Siis näugus ta:

„Kes sina oled? Kes sina oled! Kas sa oled minu venna või? Kas sa oled minu venna või!”

„Mine minema mul on kiire!“ turtsus poiss vastu ega pööranud kassile rohkem tähelepanu. Poiss tormas kööki. Väike kiisu, kes oli peopesasuurune, vudis talle järele ja hakkas poisi jalga hõõruma.

„Tahan pai! Tahan pai!” palus väike kiisu.

Aga poiss ei teinud temast välja, vaid võttis külmkapist kokakoola ning jõi seda. Kiisu aga ei jätnud jonni:

„Armas venna, tee mulle pai! Võta mind sülle! Palun, võta mind sülle!”

„Ära aja jama! Sina oled kiisu ja mina olen poiss, minul pole vendi ega õdesid.“

„Ei! Me kõik oleme universumi lapsed! Siin maailmas olen mina kiisuna, sina poisina ja tuul ja vesi loodusena kõik üks.”

Poiss vaatas, kuidas kiisu mööda tuba silkas, igale poole hüppas ja trikitas. Vahepeal ajas ta palli taga, üritades seda kirglikult igale poole suruda, ja siis järgmisel hetkel keerutas oma saba taga ajades nagu karussell. Ta oli imearmas, pisike karvane kiisu, kes iga kord, kui ta poisi jalga puudutas, nurruma lõi.

pilt: simondale.net

Emme ja issi tulid kööki ja hakkasid kohe rääkima, kuidas Nööp oli leitud ja kui õnnelikud nad on, et maailm neile sellise kingituse tegi. Issi õpetas veel, et seda nimetataksegi saatuseks. Seda, kui inimeste ellu satub midagi nii armsat, nunnut ja südamlikku! Nööp näugus:

„Aitäh, et päästsite mu! Aitäh, et kinkisite mulle elu!”

Emme ja issi hakkasid pisikest kiisut kallistama, aga Sõnapoiss ei tahtnud üldse sekkuda. Kuna tema oli kollikokat joonud, soovis tema hoopis peegli ees ennast imetleda ja kujutada ennast ette Viktoriaga. Poiss läks duši alla. Tagasi tulles ütles vanematele head aega ja proovis kohe välja tormata.

Õhtul jälgis lehe langemist tähelepanelikult kassipreili. Tema meelest oli see nii ilus, kuidas väike leheke aina hõljus ja hõljus.

Lehe peal olid sipelgad, kes agaralt sebisid. Nad tõid lähedusest terasid ja hakkasid neid usinalt paika sättima. Varsti märkas pisike kiisu, et väikesed sipelgad olid lehele midagi kirjutanud. Kiisutüdruk pani pea lähemale ja keskendus ning luges:

„Maailm kinkis sulle elu. Nüüd pead sa armastama maailma.”

Kassi jaoks oli nii huvitav, et kõik maailma olendid, loomad, linnud ja taimed, sama keelt oskasid. See oli südamete keel, armastuse keel, mis ei vajanud ei keeleõpetajat ega sõnaraamatuid.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s