Helimuinasjutt “NÖÖP” seitsmes peatükk – “UNISTUSTE ÕPETUS”

Varsti poiss toibus ja sõbrad hakkasid kodu poole jalutama. Sõnapoiss oli hämmeldunud, kuna ta ei mäletanud, mis täpselt juhtunud oli. Nööp jutustas talle kogu loo.

“Mulle meenub Läti metsas kohatud öökullionu, kes rääkis, et elu on kingitus. Ma tunnen seda jälle!”

„Väga hea, et sa elu jälle kui kingitust võtad!” arvas kiisu.

Nüüd said kiisust ja poisist suurimad sõbrad. Nad oli väljas varahommikust hilisõhtuni. Küll käisid nad lähedal olevas metsas seiklemas. Seal turnisid nad puudel ja mängisid metsloomadega. Vahel sõitsid nad pisikese isetehtud parvega mööda kohalikku jõge. Nad elasid, nagu oleks see nende viimane päev, nagu oleks elu kingitus.

Reede hilisõhtul istusid nad maja ees ja vaatasid lõkkesse. Tihtilugu väsis pisike kiisu päevastest seiklustest ja jäi otse poisi sülle magama. Ta tõmbas ennast kerra ja lõi õrnalt nurru. Päevad möödusid linnulennul ja sõpradel oli lõbus. Kui poiss nägi, kuidas sügis vaikselt oma värvidega saabuma hakkas, tundis ta kerget tühjust. Ta ei osanud selle põhjust leida. Ta oli sisimas õnnelik ja kõik ümberringi oli põnev – aga miski oli siiski puudu. Poiss küsis kassilt, kuidas sellega toime tulla.

Kass asetas saba enda ette ja mõtles natuke aega.

„Ma arvan, et elus on inimesel vaja kaht asja. Esiteks armastust ehk arusaama, et elu on kingitus. Teiseks on vaja unistusi, neid, mille poole püüelda. Mina leian, et ainult unistuste tagaajamine on õige elamine.”

„Mis sinu unistus oli?”

„Minu unistus oli seal üksikul põllul leida endale hingekaaslane ja võimaldada temale parim elu ja nii ma püüangi sind aidata. Aga mis sinu unistus on?”

„Ma ei julge enam unistada!”

„Miks?”

„Kunagi oli mul unistus kirjanikuks saada, aga nii mu lasteaiakasvatajad kui ka õpetajad ütlesid, et ma ei oska kirjutada!”

„Aga alati on unistuste tapjaid! Tavaliselt joovad ka unistuste tapjad kokakoolat! Tule siia, ma tõestan sulle midagi!”

Nööp vedas poisi tuppa kirjutuslaua taha ja käskis kirjutada lauseid, mida tema ette luges. Pärast vaatas kiisu paberile ja nägi, kuidas poiss oli laused ilma kirjavigadeta kirjutanud.

„Vaata paberile! Ära mitte kunagi ütle, et sa ei oska kirjutada! Siin paberil on kõik tõendid, et sa oskad!”

Kass andis poisile jõudu. Päeval kogus ta materjali igasugustest seiklustest Nööbiga, olgu need siis mängud loomadega metsas või huvitavad vestlused taeva ja maaga. Nööp tundis end uhkena, vaadates, kuidas agar poiss igal õhtul enne magamaminekut laua taha istus ja kirjutama hakkas.

„Harjutamine teeb meistriks. Kirjanikuks saadakse kirjutades,” ütles kiisuke.

Kui lõpuks kooliaeg kätte jõudis, olid Nööp ja Sõnapoiss ülipõnevil. Esimesel koolipäeval läks poiss uhke näoga välja, koolikotis ainult suvel kirjutatud jutud. Esimese asjana läks ta emakeeleõpetaja juurde ja andis talle oma tekstid. Kohkunud õpetaja vaatas kirjutiste virna.

„Oeh, mäh, mis see siin on? KAS SA PEAD END TÕESTI KIRJANIKUKS SIIN? NOH, KIRJUTATUD ON SIIN KÜLL PALJU! AAGA EKS ME VAATAME, KUIDAS SUL LÄHEB! Ma kutsun sind, kui ma olen need läbi lugenud!” ütles õpetaja elevil poisile.

Poiss ootas koos Nööbiga mitu päeva. Vahel käisid nad õpetaja maja juures luuramas, et näha, kas too ikka loeb.

Kahe nädala pärast kutsus õpetaja poisi oma kabinetti. Värisevate kätega astus poiss tema kabinetti, tundes ennast kui lotomiljonär. AGA PARAKU KUULIS TA KOHUTAVAT TÕDE!

„SA EI OSKA KIRJUTADA! Need lood on nii noh, kuidas ma ütlen, veidrad! Mingid loomad rääkimas! Loomad ju ei räägi! Loomad, eeh, häälitsevad. Loomad ei oska rääkida.”

„Oskavad küll! Tuleb ainult nende keelt osata!”

„Ei oska! Ja ära vaidle mulle vastu, ma olen sinust vanem ja targem ja-ja kogenenum ja üldsegi siin maailmas kauem olnud. Ega, noh, muna ju ei hakka nüüd kana õpetama. Ja üldsegi mulle ei maksta selle eest, et ma ma sulle siin elu elada õpetan. Tundub, et su tunnid on tänaseks lõppenud. Hakka kodu poole astuma, Jessenin.” ütles kuri õpetaja.

„Loomad oskavad rääkida!”

Õpetaja oli just poisi südame murdnud. Poiss tuli koju nii kurvana ja pettununa, et ta isegi ei jõudnud nutta. Ta jooksis kohe oma tuppa, voodisse. Kattis ennast paksu tekiga ja lootis igavesti magada. Kui Nööp tuppa tuli, taipas ta, et midagi on halvasti. Poiss ei tahtnud alguses üldse rääkida, kui talle aga meenus, mida kiisu tema heaks teinud oli, töinas ta: „TA ÜTLES, ET MA EI OSKA KIRJUTADA!”

„OSKAD KÜLL!” sai Nööp pahaseks.

„EI OSKA! TA ÜTLES, ET MA EI OSKA KIRJUTADA!”

„SA OSKAD! KUI SU SÜDA TUNNEB, ET OSKAD, EI LOE KELLEGI TEISE ARVAMUS!” hüüdis Nööp ja palus poisil  rääkida, mida õpetaja täpselt ütles. Ta kuulas mõtlikult ja arvas siis:

„Kuidas saab keelt õpetada inimene, kes kõige tähtsamat keelt ei mõista?! SEE, ET TEMA EI OSKA LOOMADEGA RÄÄKIDA, EI TÄHENDA, ET SEE VÕIMATU OLEKS. JA SEE, ET TEMA ARVAB, ET SA KIRJUTADA EI OSKA, EI TÄHENDA, ET SEE NII ON!”

„Tähendab küll! Sest tema on vanem ja targem!” nuuksus poiss.

„Ei tähenda. Ma räägin sulle ühe õpetliku loo. See on  Maikelist, kes tahtis nii väga korvpalluriks saada!

Kõik pidasid Michaelit liiga lühikeseks. Pildi allikas: The Guardian

Elas kord Maikel, keda ei võetud korvpallivõistkonda, sest teda peeti liiga lühikeseks ja oskamatuks. Paljud targad ja tähtsad onud ütlesid talle: „KALLIS Maikel, SA EI OSKA MÄNGIDA! SA EI SAA KUNAGI KORVPALLURIKS.” Aga Maikel ei võtnud neid kuulda, vaid treenis ikka edasi, sest Maikel tundis, et tema südames helises laul. Aga see laul helises ainult siis, kui ta korvpalli mängis. Ta treenis kohusetundlikult. Samal ajal õiendasid targemad, et NII LÜHIKE MÄNGIJA EI TOHI KUNAGI KORVPALLI MÄNGIDA! NII LÜHIKE MÄNGIJA EI SAA JU KÕRGELE HÜPATA!

Nööp katkestas jutustuse ja lausus:

„JA SULLE, KALLIS SÕNAPOISS, ÖELDI, ET KIRJANIK EI SAA RÄÄKIVATEST LOOMADEST KIRJUTADA JA ET LOOMAD EI RÄÄGI!”

Siis kiisu jätkas: „Maikel ei hüljanud kunagi oma unistust, vaid püüdis iga päev treenida, et üha paremaks saada. Pärast raskeid pingutusi ja mitut aastat ootamist sai ta lõpuks võistkonda. Kõik võistkonnakaaslased, fännid, treenerid ja pealtvaatajad pidasid teda ikka veel lühikeseks. Juba esimesest hooajast sai temast üks paremaid mängijaid, kes tegi ära PIKEMATELE, TUGEVAMATELE JA KOGENUMATELE. Ta viskas korve nagu segane, ta isegi pani pealt vingemalt kui kõige pikemad poisid. VARSTI VISKAS TA JUBA REKORDARVU KORVE JA PEAGI VALITI TA LIIGA PARIMAKS MÄNGIJAKS.     

Ja mis oli tulemus?” küsis Nööp.

Sõnapoiss ei teadnud.

„Temast sai maailma läbi aegade parim mängija. Ta purustas kõik rekordid, tabelid. Ta tegi imesid ja temast sai suur kuningas. Kõik tänu sellele, et ta ei loobunud uskumisest.”

Sõnapoiss pidas seda ilusaks looks.

„See oli sulle õpetuseks! Ole nagu Maikel!”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s