Helimuinasjutt “NÖÖP” teine peatükk -“ÜLLATUS”

Emme ja issi olid terve õhtupooliku rahulikult televiisorit vaadanud. Neil oli väga hea meel õhtusöögi üle, mida poeg valmistanud oli. Poiss mõtles, et kui emme ja issi nii palju vaeva näevad, et arveid maksta ja toitu hankida, võiks tema ka veidi panustada.

Teine söögitegemise põhjus oli kavalus. Nii paistis, nagu oleks Sõnapoiss õhtul kodus olnud, ja vanematel polnud aimugi, et tihti oli poiss päev otsa mööda linnasid, alevikku ja kodukanti seigelnud.

Tegelikult oli ta toidu juba hommikul valmis teinud ja kohe, kui emme-issi ära läksid, jättis selle köögilauale.

Kui vanemad olid söömise lõpetanud, sai emme Mammalt ootamatu telefonikõne.

Mamma oli väga rõõmus ja hüüdis telefoni:

„Tulge ruttu maale!”

Ei emme ega issi teadnud, mis neid ees ootab.

„Teid ootab imeline üllatus!!” hüüdis veel mamma – enne kui kõne lõpetas. Emme ja issi said aru, et mammal oli tõsi taga ja seega panid nad ruttu riidesse ja sõitsid maale.

Kui emme ja issi maale jõudsid, tervitasid neid õnnelikud Mamma ja Taadu, kes mõlemad suurt üllatust näitama kibelesid.

„Meil on teile üllatus! Meil on teile üllatus!” hüüdsid vanaema.

Vanaema viis emme ja issi oma maamaja teisele korrusele ja ütles:

„Vaadake sinna voodi peale!”

Alguses ei näinud nad midagi, kuid siis märkasid valge voodi peal halli karvatäpikest, peatselt oli kuulda ka nurrumist. Kui nad lähemale astusid, hakkas peopesasuurune kiisuke veel valjemini nurruma. Kiisuke oli hallikarvaline ja hästi pehme.

Siis hakkas mamma rääkima:

„Mina läksin just põllu peale maasikaid korjama ja järsku kuulsin, et kuskilt tuleb mjäu ja mjäu! Siis kuulatasin pingsamalt ja tajusin, kuidas näugumine ikka valjeneb ja valjeneb ning aina lähemale tuleb, ja sain aru, et see on kuskilt lähedalt pärit. Otsisin mööda põllumaad, et kes siin kräunub! Kui kurb, üksik ja väeti ta oli!!”

Mammal oli õigus. Nüüd oli pisike kiisu rahunenud. Ta puges mitme teki alla ja lõi nurru, samal ajal kui kogu pere teda paitas ja poputas. Mamma alustas jälle:

„Me lihtsalt pidime ta sealt külmalt põllult päästma! Vaene kiisu! Me ei taha teda üldse ära anda, tegelikult tahtsime ta endale võtta, aga meil on ju Pätu ja Pätu juba andis talle käpaga.”

Pätu oli Mamma vana kass, kes oli viimasel ajal natuke pahur ja tõre olnud.

Mamma jätkas:

” Nii otsustasime, et tahame kiisu teile anda. Sest siis jääks ta meie peresse ja meie saaksime tal külas käia! ”

Emmel ja issil polnud plaanis kassi võtta. Aga kui nad vaatasid pisikest karvatuusti, tema nööbinina ja kuidas ta nii armsalt oma käpakesi ringutas, ei saanud nad varjata, et jumaldavad kiisut. Kiisu tuli sel hetkel veel nende juurde, silitas sääri ja hakkas kõvasti nurru lööma. Just siis teataski issi:

„Appi, ta on nii armas! Me lihtsalt peame ta võtma!”

Mamma vastas:

„Muidugi peate! See on Jumala kingitus! Kui Jumal asetab juhuslikult niisuguse kingituse meie hoovi, ei tohi me seda vastu võtmata jätta!”

„Me võtame ta!” hüüdis ka emme ja haaras väikse kassikese kaissu. Oi, kuidas kass alles nurru lõi! Ja kuidas ta mõlemale silma vaatas oma pisikeste nööpsilmadega!

„Küll olen ma õnnelik! Mjau-mjau! Küll olen ma õnnelik! Mjau-mjau!

Vanemad otsustasid ta kaasa võtta. Nad uskusid, et küll ka Sõnapoisile pisike kiisutüdruk meeldib. Nad võtsid kassipreili sülle ja tassisid autosse. Enne kui nad sõitma hakkasid, hüüdis Mamma:

„Oodake, oodake! Enne kui lähete, peate talle nime panema!”

Emme ja issi mõtlesid ja mõtlesid, kuni emme lõpuks ütles:

„Tema nimeks saab Nööp, sest tal on nii armsad nööbisilmad!”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s