Helimuinasjutt “NÖÖP” üheksas peatükk – “EMAD JA ARSTID”

Aastaajad möödusid. Sügis vahetus talvega ja talv kevadega. Sahtlid olid paksult pabereid täis. Ühel hommikul tundis Sõnapoiss, et jõud on otsas. Sestap pöörduski ta kiisu poole, kes väljas tuuli taga ajas.

„MUL EI OLE ENAM JÕUDU KIRJUTADA!” kurtis poiss.

Kiisu jäi mõttesse ja sügas käppadega oma vurre. Ta mõtles ja mõtles, kuid ei suutnudki vastusega lagedale tulla.

Õnneks oskas Nööp poisi vähemalt TÄHETARGA juurde viia. Tähetark oli karvane ahvipoiss, keda austasid kõik loomad ja linnud. Ta oskas tähtedelt nõu küsida ja valdas kõiki maailma keeli, oli sõber nii vete kui tuultega ja suutis imesid korda saata.

Kui kiisu Sõnapoisile mainis, et tähetark on ahvipoiss, hakkas see valjult naerma. Kiisu aga muutus täiesti tõsiseks ja keelas poisil ealeski teisi välimuse järgi hinnata. Tähtis on sisemus. Kui poiss lõpuks sellega nõustus, juhatas kiisu ta lähedalolevasse metsa. Nad käisid päris kaua, möödudes tarkadest lindudest ja õitsvatest puudest, märkasid jänkusid ja rebaseid, kes puude vahel peitust mängisid. Järsku pööras kiisu teelt kõrvale.

„Ära karda! Usalda mind!” hüüdis ta Sõnapoisile.

Mets muutus pimedaks ja hirmuäratavaks. Igal pool oli ämblikuvõrke, häälitsevaid loomi, saladuslikku siginat ja saginat. Sõnapoiss ei suutnud ühtegi sammu astuda. Õnneks ulatas kiisu talle käpa. Küll kraaksusid varesed ja susisesid maod: VÕÕRHAAAD, VÕÕRHAAAD.

Sõnapoiss palus kiisul seisma jääda ja tahtis ruttu koju tagasi minna, aga kiisu ei jätnud edasikõndimist. Nööp teadis, et ka pime tee viib kuhugi. Pimedast teest saab kunagi valgustatud tee.

Ja just siis, kui poiss veel rohkem kartma hakkas, nägi ta eespool valgusrada. Mida lähemale ta jõudis, seda enam paistis imelisi sõnajalgu. Need olid millegipärast helesinised ja helendasid nagu helkurid. Sõnajalgadel istusid jaaniussid, kes olid punased. Kõik sõnajalad olid neid täis. Jaaniussid vaatasid valvsalt, kuidas kaks sõpra möödusid. Alguses ehmatasid nende suured silmad Sõnapoissi, aga Nööp rahustas teda, lausudes, et tegemist on looduspolitseiga. Looduspolitsei valvas kogu loomariigi järele.

Õnneks – kinnitas Nööp – muutsid jaaniussid ja sõnajalad nähtamatuks ainult pahasid loomi ja inimesi.

Väsinuna jõudsid nad koopa juurde, mille ava juures seisis kaks Silmurit, – väga suured ja kirevad, lausa vikerkaarevärvilised silmad. Nööp sosistas poisile, et Silmurid on väga targad ja ausad. Inimkeha osadest on silmad kõige truumad ja siiramad, nemad ei oska kunagi valetada. Emake loodus oli sättinud nad taevakoopa ette valvuriteks, sest ainult nemad oskasid inimeste kehast läbi näha, et nende südant mõista.

„Ma pean nüüd minema! Taevakoopasse ei pääse kunagi kahekesi sisse!” ja kiisu jooksis minema. Sõnapoiss oli paanikas. Kuidas sai sõbranna ta sinna jätta! Ihuüksi, koos kahe Silmuriga. Koopaesine oli pealegi pimedavõitu.

„Austatud Silmurid, ma ausalt ei tea, mida ma siin teen!”

„TASA! TASA!” hüüdsid mõlemad.

„ÄRA LIIGUTA, ÄRA LIIGUTA!” hüüdsid nad natukese aja pärast.

„Kas ma sobin?!”

„TASA! TASA!” hüüdsid Silmurid.

Poiss vaatas neid veidraid olevusi ja tahtis vastu hakata. Aga samal ajal kartis, et siis ei pääse ta edasi.

„VASTA MEIE KÜSIMUSTELE!”

Silmurid muudkui korrutasid, et vale vastuse puhul saadetakse tagasi. Ja et petta ei saa. Nad näevad südant!

„KEDA SA ARMASTAD? KEDA SA ARMASTAD?” kraaksatasid nad kooris.

„Ema, isa ja Nööpi,” vastas poiss otsekohe.

Silmurid tulid koopasuu eest ära ja poiss astus arglikult edasi. Pime trepp viis alla koopa sisemusse ja poisile paistis, et see viib väga sügavale. Pärast mõningast koperdamist jõudis poiss puu-ukse juurde. Poiss lükkas raske ukse lahti. Tema ees seisis ahvipärdik, suur ja lai kui maakera. Terve tuba oli kui suur tähistaevas. Ahvipoiss tuuseldas ühe tähe juurest teise juurde, prõmmis kätega oma kõhu pihta.

allikas: fineartamerica.com

Pidevalt hüüdis ta:

„OH BOŽE, OH BOŽE! KUI ILUS ON MAAILM!”

Kui ahv lõpuks poissi märkas, hakkas ta selle ümber hüplema, ise leelotades:

„OH BOŽE, OH BOŽE! TÕESTI ILUS SÜDA, KUID VAJAB VEEL TÖÖD!! AGA MILLINE KEEL, VAAT SELLINE KEEL ON ERAKORDNE! SELLIST KEELT EI SAA RAISKU LASTA!”

Kuigi ahvipoiss nägi, et Sõnapoiss on kohkunud, ei jätnud ta kalpsamist. Ta hüples ikka edasi.

„OH BOŽE! OH BOŽE! ÄRA KARDA, POISS! SA OLED ÕIGES KOHAS! SA OLED MAAILMA TÄHESTIKUS! SIIA RUUMI SAAVAD MAAILMA PARIMAD KUNSTNIKUD, KIRJANIKUD, LAULJAD JA NÄITLEJAD! SEE SIIN ON MAAILMA NABA, MAAILMATÄHESTIK! OH BOŽE! JA MINA OLEN SELLE MAAILMA KAITSJA! OH BOŽE!“

Poiss ei teadnudki, kuidas tobedalt kargleva ahviga käituda. Kui kole nägi välja veel tema punane tagumik! Ahv aga märkas poisi närvilisust.

Järsku hakkas koobas värisema. Ta tundis, kuidas tema jalgealune aina kerkib ja kerkib. Nad tõusid ülisuurel kiirusel ikka kõrgemale ja kõrgemale. Varsti nägi poiss üleval ilusat taevavalgust, pilvi ja laulvaid linde. Tuuled mängisid puude vahel peitust!

„OH, BOŽE! OH, BOŽE! See siin on unistuste mägi!” lausus ahvipoiss ja hakkas mööda kaljut tantsima. Nad seisid väga kõrge kalju otsas, vaade oli võimas. Sõnapoiss kartis, aga ometi tundis suurt rõõmu. Kõik need metsad, mäed, orud ja põllud!

„OH, JEERUM, JEERUM! See on mägi, kuhu pääsevad ainult valitud. Inimesed, olendid ja loomad, kes on võtnud ette unistuste tee. Sellelt teelt ei saa enam tagasi tulla. Kui inimene on selle ette võtnud, saab ta tagasi ainult kas alla kukkudes, või edasi lennates.

Poiss oli lummatud. Kui ilusasti oskas see ahvipärdik temaga kõnelda! Sõnapoiss vaatas imelist vaadet, tundis külma mäeõhku ja vandus endale, et tema elab südame järgi.

Järsku võlus ahvipärdik kuskilt välja kollase vihmavarju.

„OH, BOŽE! OH, BOŽE! See on TUNDE-VIHMAVARI!” lausus uhke ahvipärdik. Ta seletas poisile, et oli sellega kogu elu mässanud, selle nimel vaeva näinud ja sellele aega kulutanud. See oli tema unistus, tema panus maailma. Ta tegi seda hoole ja armastusega, pannes sinna oma hinge ja südame. Kõik selleks, et unistuste poole püüdlejad saaksid TUNDE-VIHMAVARJU kasutada.

„TUNDE-VIHMAVARI on miski, mis näitab, KELLELE su unistus mõeldud on. Igal inimesel, ametil, unistusel on see erinev. Kui sa vihmavarjust kinni haarad, kaovad eest kogu see lai ja paks mets, kõik need mäed ja orud. Sa näed ainult kindlaid inimesi ja tegelasi, KELLE JAOKS SA PEAKSID OMA UNISTUST ELLU VIIMA.”

Poiss haaras TUNDE-VIHMAVARJU värisevate kätega ja läks arglikult mäe kõrgeimasse tippu. Mürinal kadusid metsad ja taandusid mäed. Poiss nägi kaht sorti inimesi. Esimesed neist olid emmed. Mõmmimammad kantseldamas jõmpsikaid, hundiemad tirimas hammaste vahel oma beebisid. Naisi sünnitusmajas vastsündinut kallistamas. Ta nägi vanaprouat pojaga pargis jalutamas. Ta nägi kõiki, kes olid teinud suurima heateo inimkonna jaoks: nad olid sünnitanud inimese, looma või olendi. See oli nende võimsaim unistus. Nad olid kinkinud elule elu.

Teised neist olid arstid. Poiss nägi neid väeteid ja abituid aitamas. Nägi neid isegi emmesid aitamas, et uut beebit ilmale tuua. Ta nägi tugevaid meditsiiniõdesid nutvaid lapsi kandmas. Kõik nad olid päästjad, kõik nad olid nagu emmed. Nad kinkisid elusid.

„Ma arvan, et mulle piisab!” ütles Sõnapoiss ja andis TUNDE-VIHMAVARJU ahvipärdikule tagasi.

„OH BOŽE! OH BOŽE KUI HEA MUL SEDA KUULDA ON!” ja juba järgmisel hetkel hüppas ahv kaljult alla. Aga ta ei kukkunud alla, vaid tuuled kandsid teda hoopis üles. Ahvike keerles õhus kui lumehelbeke ja muudkui naeris ja naeris.

„KUHU SA LÄHED NÜÜD?” hüüdis väike poiss ja ahvipärdik vastas, et ta läheb uuele unistajale vastu. Sõnapoiss küsis, kuidas tema peaks sealt kõrgelt kaljult koju saama.

„OH BOŽE! SAMA TEED PIDI SA EI SAA ENAM TAGASI MINNA. SA PEAD LASKMA ENNAST TUULTEL KANDA!”

Varsti oli ta laulvate tuulte saatel kadunud. Mida hullust ajas see totu ahvipärdik, mõtles Sõnapoiss. Kuidas ta sai hüpata? Ta mõtles kaua, uuris ja puuris, et otsida kindlamat tagasiteed. Aga tulutult! Seega pidi ta kas sinna üksinda jääma või hüppama. Läks külmaks ja pimenes ning poiss teadis, et sinna ta küll ei taha jääda. Tasa ja targu võttis ta südame rindu ja kõndis kaljuääre poole ning hüppas.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s