Helimuinasjutt “NÖÖP” viies peatükk – “VARGUS”

Õhtul tuli Sõnapoiss koju ja oli morn. Teda tervitas Nööp, kes nurrudes oma vennale vastu läks.

„KUS SA KÄISID? KUS SA KÄISID?” piiksus ta. Poiss ei teinud temast välja ja läks oma tuppa. Kui kiisuke püüdis ka sinna pääseda, lukustas poiss ukse ja mõtles kogu aja sellele, kuidas Viktoria jälle teda ära põlanud oli.

Oma üllatuseks avastas Sõnapoiss varahommikul, et Nööp oli juba üleval. Kass oli väga varakult tõusnud, et välja lindudega mängima minna.

„Tere hommikust, kallis venna!”

„Mine minema! Mul on kiire!” ütles vend ja tormas välja.
„Kuhu kiire?”

Aga poiss ei vastanud ja otsustas välja minna.

Sõnapoisil polnud aimugi, et kiisust õde teda jälitab. Parasjagu jõudis ta Kreenholmi. Ta kõndis nukralt Viktoria majast mööda, nähes, kuidas Viktoria jälle Karliga kodu mängib. Kohe, kui Viktoria märkas Sõnapoissi, hakkas ta poisi üle naerma:

„HAHAHA, vaata, kui koledad riided! Hahahaa kui tobe sa oled, kui kole sa oled!”

Ta hulkus  väikestel ja suurtel tänavatel, möödus parkidest ja kaubanduskeskustest, ise teadmata, kust neid riideid saada. Mitte kordagi ei jäänud Nööp temast maha.

Lõpuks tahtis Sõnapoiss loobuda. Ta hakkas vaikselt koju jalutama, kui märkas uhket riidepoodi. Värvilised pusad ja püksid olid jäetud tänavale. Mitte kedagi polnud neid valvamas. Kui poiss vargsi riideid vaatas, kartis ta vahele jääda. Siis toppis ta valitud riided endale põue ja hakkas vaikselt eemale hiilima, kui järsku! Välja tuli habemik ja suure ninaga vanapapi, kes oli poe omanik. Poiss ehmus nii kõvasti, et pani jooksu.

Kuigi poiss oli nobe ja peaaegu pääsemas, ei jätnud papi jonni. Ta jooksis järele, ise karjudes:

„A VOT saad karistuse, varganägu!!“

Poiss oli juba päris kaugel, kui järsku tema tee ristus jalgratturiga, kes ta õnnetult pikali paiskas. Varsti oli kohal hingeldav poemüüja, kes poisil kratist kinni võttis ja ta põuest ilusad riided välja kangutas.

„NÜÜD KUTSUME SULLE POLITSEI JA SIIS SA SAAD OMA KARISTUSE!”

Nööp vaatas  hirmunult pealt ja tundis, et peab midagi tegema. Kuigi ta ei teadnud, mis on politsei ja mis on karistus, ütles tema sisetunne, et need ei tähenda poisile head. Ta tundis, et armastusega on kõik võimalik ja nii kõndiski ta tipa-tapa poemüüja juurde ning hakkas nurruma ja ta jalgu sügama.

„Peremees, armas peremees, kurrnjäu, lase tal minna, lase tal minna, kurnjäu.”

„AGA TA ON VARGAPOISS!”

„Jah, armas poemees, kurrnjäu, aga noored poisid teevad vahepeal ikka lollusi. Pealegi tegi üks tüdruk talle nii palju haiget!”

„AGA VARGUS ON PAHA!”

„Aga ainult paha tehes saab aru, kuidas olla hea! No laske tal minna.“

Poemüüja vaatas nüüd ainult pisikest kiisupreilit. Küll oli ta armastusväärne!

„Olgu, kiisuke, ma luban tal minna, kui sina minu kiisuks hakkad!”

„Ma ei saa, mul on juba pere!”

„Aga sa oled nii armas! Ma ei saa sind minema lasta. Kui sa oleksid mu poes, tuleks minu juurde rohkem kliente.”

„Kui sa lubad poisi minema, tulen ma igal hommikul kaheks tunniks poodi – sinu seltsi, et kliente juurde meelitada!”

Poemüüja naeratas ja hakkas juba kiisukest paitama. Nüüd küsis Nööp Sõnapoisilt, kas venna tõesti tahab neid riideid. Poiss vastas jaatavalt.

„Ma nõustun ainult ühel tingimusel. Kui mina meelitan sinu poodi kaks korda rohkem kliente, annad sa mulle needsamad riided seal!” ütles kass.

Poemüüja mõtles veidi ja nõustus.

Nii veetiski Nööp mitu nädalat poemüüja juures. Ta ärkas igal hommikul õigel ajal üles ja läks usinalt poe juurde, kus ta maha istus ja saba enda ette sättis. Varem oli pood nii tühi ja räpane ning üksik poemüüja ei naeratanud üldse. Samuti oli ostusaal kuidagi pime ja räpane ning üksik poemüüja ei naeratanud üldse. Tema naine oli kaks aastat tagasi surnud. Aga kohe, kui kiisu majja ilmus, muutusid asjad. Kiisu andis poemüüjale nii palju soojust, et too värvis poe üle, samuti puhastas ja kraamis, nii et paari päevaga nägi pood välja kui kaunis nukumaja.

Pärast seda, kui mööduvad inimesed kiisut märkasid, muutus kõik. Kõigepealt tulid nad kiisuga mängima, teda paitama ja neid oli palju, noori ja vanu ning kõik  hüüdsid:

„OH KUI ARMAS KIISU!”

„OH KUI NUNNU TEINE ON!”

„OH KUI ILUS KARV TAL ON!”

„VAATA, KUIDAS TA NURRUB!”

Aga kohe, kui kass oli küllalt tähelepanu saanud, peitis ta ennast  laudade alla või riiulite vahele, et inimesed ikka poodi ja riideid märkaksid. Varsti hakkasidki nad üheskoos seda ilu kiitma.

„VAADAKE, KUI ILUS!”

„ISSAND, MILLISED VÄRVID!”

„KUI PUHAS POOD!”

„KUI HÄSTI SIIN LÕHNAB!”

Nad katsusid riiet, imestasid selle kvaliteedi ja pehmuse üle ning hüppasid rõõmust lakke, kui said teada, kui hea hinnaga need kõik saada on.

Iga päevaga tuli rohkem kliente. Varsti oli juba varahommikul pood puupüsti täis. Poemees müüs esimese nädalaga kolm korda rohkem kui kahel eelmisel kuul ja tundis ennast paremini. Paljud kliendid kiitsid.

Nööp oli samuti rahul, vaadates, kuidas tema armastus oli aidanud poe käima saada. Küll aga polnud ta lahkudes kurb, sest teadis, et äraminek tähendab talle enam aega oma perega olemiseks. Kui Nööp viimasel päeval tööle tuli, tunnistas vanamees, et on kurb, et pisike kiisu ära läheb.

„Keegi, kes paneb mu südame laulma ja mind naeratama, on elupäästja!“

Kiisu ei saanud jääda. Papi aga ikka anus.

„Kui ma näen sind, siis tunnen, et naine on minuga!”

Nööp käskis mehel rahuneda ja kuulata. Kass ütles mehele, et mitte temas  pole ta naise hing, vaid armastuses. Kui mees püüab kogu maailma armastada, jõuab naine uuesti temani.

Kuna poeomanikul ei jäänud muud üle, otsustas ta maailma armastada. Kahe nädala pärast tuli poodi punapäine naine, kes lõhnas kui roosiõis.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s