Soe õpetamiskogemus Narva PPA-s

Jaanuaris (2020) algasid eesti keele maja jätkukursused Narva PPA-s ehk politsei- ja piirivalveametis. Sellega seoses mõned meenutused minu esimesest kohtumisest PPA tublide naiste ja meestega 2018. aasta oktoobris, kui olin just kuu aega tagasi Narva kolinud. Lõppu lisasin kaks A2B1 kursusel osalenute kodutööd.

Pille Maffucci

Esimene algus…

“Vabandust, ma ei saanud eile tundi tulla, sest ma pidin kohtus olema. Aga homme tulen kindlasti!” “Täna olen ma operatiivvalves. Vabandust, kui pean vahepeal tunnist ära käima.”

Keeleõpetaja kuuleb tihti ja igasuguseid vabandusi, aga selliseid mitte kuigi tihti. Narva politseitöötajad tulevad mõnikord tundi täisvarustuses, raadiosaatjaid ja muud tööks vajalikku täis riputatud. Aga tulevad. Enne tunni algust ootab mind uksel D. Tema ülesandeks on mind turvauksest läbi lasta. Juba harjunult küsib ta, kas soovin kohvi või vett. Kohvi juurde pistetakse mulle pihku ka šokolaad. Samuti kuulen D-lt ülevaadet sellest, mitu kirja ta on jõudnud vahepeal Keeleklikis õpetajale kirjutada. Ja et Keelekliki õpetaja kiitis D-d ning ütles, et juba ootab tema kirju.

Muidugi oli mul ärevus sees, kui esimesse keeletundi läksin. Mul polnud aimugi, kuidas mind vastu võetakse ja milliseks on varasemad keeleõppe kogemused õppijate suhtumise vorminud. Eks esimeses tunnis piidlesid nemad mind samamoodi. Tutvustasin ennast ja hoiatasin kohe, et minu vene keel ei ole kõige parem ja et tundides on vaja mõnikord teha ka gluposti, asju mida nad lapsepõlvest peale teinud pole: mängida, joonistada, ruumis ringi liikuda…

Esimeses tunnis tegime sotsiomeetrilise rivi selle kohta, kui kaua on keegi politseis töötanud: oli vaja omavahel välja selgitada, kas sinu staaž on kolleegi omast väiksem või suurem. Moodustunud rivist selgus, et 16 osalejast oli kõige väiksem staaž 16 aastat ja kõige pikem 31 aastat!!! Järgnevate nädalate jooksul sain aru, mis on sellise järjepidevuse tagamaad: ühelt poolt, jah, armastus oma töö vastu, aga teiselt poolt heade töökohtade puudus Narvas ning võimalus varakult pensionile jääda.

Juba teise tundi minnes tajun, et pinged on maha läinud ja mind vaadatakse palju sõbralikumalt. Mul on väga hea meel! Tunnen, et olen vastu võetud. Ja meie tunnid saavadki olema lõbusad, tihti pisut lärmakad, loodetavasti ikka kasulikud ka. Ma ei tea, miks peakski see üllatav olema, et vormi sees ja taga on täiesti tavalised inimesed.

…. ja esimene lõpp

Intensiivkursuse viimasesse tundi tuleb eriline külaline: pensionile jäänud narkokoer Tiina. Setter Tiina on alles 5-aastane, aga kuna ta kardab laskmist, kanti ta teenistuskoerana maha. Tiina tunneb rõõmu politseimaja pikkades koridorides ringi kimamisest ja peidetud mänguasja otsimisest. Ta on selles osav ja leiab oma palli üles ka kinnise kapiukse tagant. Usun, et ka õppijad tunnevad ennast samamoodi: intensiivne, ka laupäeviti toimunud kursus on seljataga ning nüüd võib rõõmustada uute teadmiste ja vaba aja üle, mida pingelise töö kõrvalt nii väga vaja on.

60-tunnise intensiivkursuse teevad läbi pea kõik alustajad, katkestajaid on vähe. Ja tundi tullakse ju pärast pingelist tööpäeva ning ka laupäeviti, vaba aja arvelt. Minu lugupidamine!

Kursuse lõpus said soovijad minna 3−4 nädalaks lähetusse eestikeelsesse töökeskkonda kas Lõuna või Lääne prefektuuris.

Kui meie intensiivkursus jaanuaris 2019 läbi sai, avaldasid PPA töötajad soovi jätkata eesti keele õpinguid. Kuni mai keskpaigani kohtusimegi siis edaspidi kord nädalas eesti keele tunniks, kord nädalas aga käidi õpetaja Monika keelekohvikus. Nüüd, 2020. aasta jaanuaris jätkame samades formaatides. Soovijaid on endiselt palju: kahe grupi peale on end kirja pannud 36 inimest.

Õppijate kodutööd

Teema: Minu harrastus. Mida armastab politseiniku süda?

Minu hobi on minu töö, aga minu töö on minu peaasi. Selline tegevus võtab minust kõik minu oskused ja omadused ja annab mulle võimaluse areneda ja kasvatada iseennast.

Selline tegevus on minu elus väga oluline, sest see on niisugune võimalus, kus minu hobi eest ma saan raha, aga raha (on) kahjuks meie elus väga oluline faktor.

Ma pean palju lugema, kirjutama ja täiendama oma oskusi. Minu hobi, see on vestlus erinevate inimestega, huvitava info kogumine, protokollide koostamine, seaduse lugemine ja arusaamine, mõnede kommentaaride lugemine ja arusaamine ja oma teadmiste koostamine. Praegu minu elus on niisugune periood, kus lähedases tulevikus algab pensioniaeg ja minu esimene hobi, minu töö voolab teisele harrastusele, see on vaba aja veetmine minu peres, koos inimestega, keda armastab minu süda. Ma mõtlen, et sellel ajal (on) mul aega veeta aega oma lapselapsega, sest praegu mul puudub selline võimalus.

Uurija A

Teema: Minu elulugu. Kes on tegelikult kurjategija?

Ma sündisin Narvas 1966. aastal. /_/ Minu isa oli pärit Peipsi järve äärest vanausuliste perekonnast, ema oli pärit Venemaalt, Peipsi järve teiselt kaldalt. Minu isa suri väga vara, kui ma olin neli aastat vana ja minu vanem vend oli kaheksa. Minu väike tugev ema kasvatas meid. Ma olen oma emale palju võlgu. Ta töötas Kreenholmi manufaktuuris. /_/Lõpetasin Narva polütehnikumi. Minu esimene eriala on mehaanik. Siis oli mul Nõukogude armees kaheaastane teenistus. See oli Turkmeenias ja Usbekistanis. Palju päikest, liiva ja vähe vett. Põnevad aeg ja koht. Aga kohe pärast armeeteenistust ma lõpetasin Tallinna miilitsakooli. Seal ma sain tööks palju teadmisi. Siis ma töötasin juurdlejana või uurijana uurimisosakonnas, uurimisbüroos, miilitsas ja politseis, Narvas, Jõhvis ja Kohtla-Järvel. Nüüd rohkem kui 33 aastat. Praktikas on olnud huvitavaid asju, olen näinud tarku kolleege ja kurjategijaid. Mõnikord on kohe raske öelda, kas inimene on kannatanu või kurjategija. Ja tihti on kahtlustatav rohkem sümpaatne kui kannatanu. Tihti avaldajate poolt käib kelmus ja soov kasutada politseid oma eesmärkidel. Praegu mul on võimalus lahkuda politseist ja minna pensionile. Teiselt poolt on raske vaadata, kuidas kukub politsei professionaalne tase ja teine puudub. Elu pole veel lõppenud ja vaja näha ette.

Uurija V

Kui mul oleks ajamasin..

Natalja Puškarjova

Kui ma hakkan sellele mõtlema, siis ma saan aru, kui kardinaalselt on muutunud minu huvid ja mõtlemine aja jooksul. Koolipingis istudes ma unistasin, et kui mul oleks ajamasin, ma tahaks küll vaadata oma silmadega vanade kreeklaste ja roomlaste elu, Louis IVX lossi ballil käia, tantsida ilusas tolleaegses kleidis imetlevate fännide pilgu all. Mulle tundus, et too elu on palju huvitavam ja põnevam, kui kaasaegne. Eelkirjeldatust mõeldes ma ei kasutaks ajamasina selleks.

Mul oleks vist huvitav oma tulevikust teada saada: kui kaua ma elan, kuidas mu elu edasi läheb, kelleks saavad minu lapsed ja kui õnnelikud nad tulevikus on. Kuid tegelikult, kui esimene mõte sellest läks mööda, on kohe hirm, äkki tuleviku teadmine ei ole kasulik tänapäevaelu jaoks. Ma arvan, et tulevikust teadmine on nagu oma oleviku programmeerimine. Sa nägid juba, kuidas seal on ja usud sügavalt, et teistmoodi olla ei või. Kõik sinu tegevused ja käitumine on suunatud tolle eesmärgi saavutamiseks. Seda kõike võib ju muuta, tehes teisi valikuid, minnes teist teed pidi. Järelikult, tulevikku ma vist ka ei tahaks teada, et elada rahulikult oma elu, mitte oodata, et kohe – kohe on see aeg, mida nägin ajamasina abil. Siis elu on nagu igavene ootamine.

Ma arvan, et kui mul praegu oleks ajamasin, ma läheksin kümme aastat tagasi või isegi veel varemasse aega, valiksin endale peale kooli lõpetamist teist eriala õppimiseks. Ma küll ei muudaks oma abikaasa valikut. See pereelu, mis mul praegu on, meeldib mulle väga. Aga ma tunnen, et tööelus ma ei ole veel iseennast leidnud. Ja otsingi praegu uusi võimalusi.

Kokkuvõtteks ma ütleks, et igal inimesel on hetki, mida tahaks muuta, võib olla isegi nende juurde minna, et nautida ja jagada neid inimestega, keda praegu kõrval ei ole erinevatel põhjustel. Ajamasin on siin nagu unistus ja imejõud, mille abil kõike võib tagastada ja parandada. Kuid sa ei tea täpselt, kas muutused minevikus ei muuda olevikku. Ja kas need muutused on head.

Mul oli päris palju aega, et mõelda, mida ma teeks, kui mul oleks ajamasin, ja nüüd ma jõudsin järeldusele, et tuleb elada hetkes, püüdes saavutada oma parema tuleviku eesmärke pilku tagasi pööramata.

Keelekohvik Tarmo Tammistega

Narva eesti keele majal on suur rõõm alustada keelekohvikutega. Esimesse keelekohvikusse kutsusime väljapaistva külalise – endise linnapea Tarmo Tammiste. Peame oluliseks, et meie keelekohvikutes on õdus õhkkond. Et inimesed ning ka külalised tunneksid ennast vabalt. Taipasime, et härra Tammiste oli siiralt huvitatud eestikeelsest arutelust linnakodanikega.

Avatud südamega kuulas ta, et mida osalejad teeksid teeksid, kui nemad oleksid linnapea. Kes soovis luua veeparki, kes teha kiironge, kes ehitada bussijaama. Härra Tammiste selgitas, kas sellised asjad on üldse võimalikud.

Inimestel oli võimalik samuti küsida endise linnapea isikliku elu kohta. Teada saada, et ta mängib lotot ja unistab miljoni võidust. Kuidas ta ikkagi vene keele ära õppis? Kas te teadsite, kelleks ta tahtis lapsena saada? Teehöövli juhiks!

Kolmandas osas said keelekohvikus osalejad arutleda endise linnapeaga Narva tuleviku puudutavate teemade üle. Mida saaksid linnakodanikud teha Narva jaoks? Kuidas tuua rohkem eestlasi Narva? Milliseid investeeringuid vajab Narva? Kas Narval on kunagi võimalik saada kultuuripealinnaks? Need olid mõned mitmetest küsimustest, mille üle arutati.

See oli ilusa eesti keele, ausate mõttede ja vastastikkuse sõbralikkuse õhtu. Ootame Teid juba järgmisesse keelekohvikusse!

Kirjutas Krismar Rosin

Õppija meenutused Saaremaalt

Tekst on toimetamata, autentsel kujul.

Me elasime Hotellis Saaremaa Mändjalas, kus meid õpetaja Monika võttis südamlikult vastu. Ta oli sõbralikult, tal oli alati hea tuju! Hotell asub mere lähedal ilusas männimetsas. Ümbritsev loodus ja rand ka ilusad. Hotellis hommikusöök on väga maitsev, meeldiv teenindus. Sõbralik ja abivalmis teenindav personal. Majutusasutuse asukoht ka väga meeldis. Toad on mugavad. Olid ka peretoad. Lastele meeldis oma tuba teisel korrusel.

Me tutvusime kõige vaatamisväärsustega, mis on Saaremaal.

23.08 Me sõitsime bussiga marsruudil Narva Vaba Lava – Virtsu sadam. Edasi Virtsu sadamast Muhu Janalinnufarmi. Muhu Jaanalinnufarm on loomapark, kus elavad jaanalinnud, sebrad, punakängurud, emud, alpakad, ponid ja jänkud. Külastasime ka suveniiripoodi – leidsime sealt huvitavaid tooteid, mis on seotud farmi loomadega. Lastele meeldis väga seal. Kõiki loomi nägid lähedalt. Kõik olid Janalinnufarmiga rahul.

24.08 Bussiga sõitsime Angla tuulikutemäkke ja pärandkultuurikeskusse, kus asub 5 tuulikut. Pärandkultuurikeskuses toimus meie jaoks käsitööpäeva. Ühed tegid kadakast kuumaaluseid, teised värvilisi kujukesi viltisid. Kõik muud töötasid dolomiidi toas. Pärast seda me degusteerisime Angla rukkileiba ja taimeteed. Jõime taimeteed ja kuulasime perenaise juttu. Kõik on väga meeldinud.

Ka külastasime Kaali Külastuskeskuse, kus vaatasime meteoriidikraatri ja tutvusime külastuskeskusega.

Lõunastasime Kaali trahteris, kus olid väga ilusad taldrikud keraamikast. Me istusime ilusas saalis ja sõime maisvat tervislikku toitu. Kui söögilauast tõusti, oli kõigil hea tuju. Õhtuks tulime tagasi hotelli, kus toimus keelekohviku ja õhtusöögi.

25.08. pärast hommikusööki sõitsime hotellist Saksa talupoodi ja farmi külastusesse. Jagasime kogu gruppi pooleks. Esimene grupp tegi jäätist ja teine grupp jäätiste jaoks vahvleid. Pärast seda grupid vahetasid. See oli huvitavalt ja põnevalt. Mulle see eriti meeldis, sest kodus ma ise teen jäätist. Mina olin rahul, sellepärast et sain uue retsepti teada.

Peale selle külastasime farmi, kus elavad koduloomid. Meid kostitati, sõime õunasid, pirne ja juuste. Pärast seda me jalle tulime tagasi Saksa talupoodi, kus jäätis juba oli valmis. Vahvlitopsijäätis oli maitsev! Kõik olid suurepärases meeleolus.

Päras seda oli sõit Panga pangal. Seal oli keeleõpe looduses. Me uuesti saime ülisanded kätte. Vabal ajal me matkasime. Kõik olid väsinud, aga matkaga rahul. Lõunasöök oli Panga pangal. Õhtul hotellis oli keelekohvik. Iga päev pidime päevikut pidama ja uusi eestikeelseid sõnu meelde jätma.

26.08. Pärast hommikusööki, me uuesti sõitsime hotellist. Sellel päeval me olime Good Karma Seebikotta ja linnuses Kuressares. Me koos lastega vaatasime ja pärast teegime endale seebi. Igaüks valis endale erinevad essentsid, mis me panime seepi. Oli väga huvitav. Täiskasvanu tundis end lapsena. Lõunasöök oli looduses. Pärast seda me külastasime lossi Kuresaares. Sellel korral me otsisime lossis vastusi küsimustele, mis olid ristsõnas. Õhtusöök oli Kuressares Kuursaalis.

27.08. Oli õppereis Sõrve poolsaarel. See oli väga ilus! See oli tore! Eriti mulle meeldis vaade tuletornilt! Sõrve säärelt igaüks korjas endale õhtuseks meisterdamise töötoaks õnnetoovaid auguga kive. Edasi me olime militaarmuuseumis, Stebeli rannakaitse patarei juures, Ohessaare pangal ja Tehumardi memoriaali vaatamas.

Õhtul oli soovijatele saunakülastus hotellis.

28.08. Terve päev olime hotellis. Keelekohvikus lapsed koos vanematega said midagi meisterdada. Sellel päeval ma võitsin tai massaž, kõige sisukama päeviku kirjutamise eest. Massaž Kimi käe all oli suurepärane. Jäin väga rahul. Õhtul me koos kokaga valmistasime õhtusööki. Mina sõbrannaga küpsetasime õunadega piruka.

Järgmisel päeval me tulime tagasi koju.

Väga kiiresti lendasid päevad Saaremaal. Äitah kõigile inimestele, kes korraldasid selle reisi. Suur tänu Monikale, kes oli koostanud väga põneva programmi!

Ma olen väga rõõm, et külastasin Saaremaa! Ma olen õnnelik, et olen sattunud Saaremaa õppe- ja keelekümblusreissi. See oli parim võimalus, eesti keelt praktiseerida. Laagris mul on kadunud hirm rääkida eesti keeles! Isegi minu abikaasa, kes ei õppinud mitte kunagi eesti keelt, hakkas natuke aru saama, et räägib Monika. Kui me käisime kodus, ta ütles aga kindlalt, et on vaja oppida eesti keelt. Õpetajad suhtusid meiesse väga sõbralikult. Meil vedas ilmaga, õues oli umbes 25 kraadi sooja, maailm on kaunis!

Tundus mulle, et ma olen muinasjuttu sattunud! Nüüd näen unes sageli Saaremaa!

Elena Lušina

Kuidas me Saaremaal öppisime..

Keeleõppereis Saaremaale 23. augustist kuni 29. augustini

Milline rõõm on eesti keelt õppida Saaremaal, nautides samal ajal mahedat merebriisi ja puhastada kopse kadakate vahel! Just selline võimalus avaneski viiekümnel narvakal, kes kõik peredega nädalaks Saaremaale sõitsid, et koos keelekümmelda. Lisaks kultuuriprogrammile said õppijad igal õhtul osaleda ka keelekohvikus, kus päeva muljed-elamused kokku võeti.

Narva eesti keele maja õpetaja Monika oli koostanud  väga põneva programmi. Kui palju elevust tekitas Muhu jaanalinnufarm, kus igaüks sai jaanalinde toita!  “Jaanalind” oli esimene uus eestikeelne sõna, mille pisikesed eesti keele õppijad ära õppisid. 

Õppijatele meeldis, et oli päevi, kus sai koos midagi meisterdada. Angla tuulikute juures oli valida kolme töötoa vahel. Mehed ja noorsandid tegid õhinal kadakast kuumaaluseid, samal ajal kui naised värvilisi kujukesi viltisid. Nii mehi kui ka naisi jagus ka dolomiidi töötuppa. Kelle käsitöö kiiresti valmis, võis kitsesid toita või tuulikutes uudistada.

Keegi meist ei unusta idüllilist Good Kaarma seebikoda, kus igaüks meisterdas taluvaikuses endale seebi – sellise seebi, mis kõigile hea karma kaasa tõi 🙂 Kui rahustav oli pärast seda maitsta tervislikku läätsesuppi ja visata pilk ümbritsevale karjamaale…

Kellelegi jälle meeldis Panga pangal maalida. Õpetaja Julia hoolikate näpunäidete abil sündisid loodusvaated: ilusad rannad ja metsad.  Muidugi valmis ka veider Potsataja! 

Sõrve säärelt korjasid õppijad endale õhtuseks meisterdamise töötoaks õnnetoovaid auguga kive. Nendel palavatel päikeselistel päevadel said õppijad Saksa talupoes kätt proovida ka jäätise valmistamisel. Omatehtud vahvel ja maasikajäätis sobisid kuuma päeva nagu rusikas…  silma… tähendab… nagu jäätis suvisesse Saaremaa päeva. Tublimad jätsid isegi retsepti meelde ja lubasid kodus proovida.

Kuressaares said aga õppijad oma keeleoskuse kauplustes-kohvikutes proovile panna ja saarlastega eesti keeles suhelda. Tore oli uudistada ka kindluses ja kirjutada teemantluuletusi.


Iga päev pidid õppijad päevikut pidama ja uusi eestikeelseid sõnu meelde jätma. Tore oli tõdeda, et üks õppija suutis ära õppida lausa 40 uut sõna! Ära ei saa unustada ka viimast õhtut, kus koka juhendamisel tehti koos süüa! Kui maitsvad kanavardad ja ahjukartulid meil sündisid!

Saaremaa õppe- ja keelekümblusreis oli parim võimalus Narvast pärit peredel eesti keelt praktiseerida. Eesti keel sai nii omaks ja osalejate enesekindlus rääkimisel kasvas. Eesti keel sai nende alateadvuse ja vereringe osaks. Nagu ütles üks õppija: “ma näen juba eesti keelt unes.” Et keele õppimine algab huvist kultuuri vastu, siis Saaremaa keelereis pakkus just mõlemat: nii kultuuri- kui ka keeleprogrammi.

Kuidas aga võtavad meie keelelaagri kokku meie õppijad?

 Aleksandra Laanemaa:

“Elu saartel on eriline – siin hakkab aeg teistmoodi käima. Muhu saarel aeg puhkab, Saaremaal aeg aga suisa peatub. Saarlased elavad oma igapäevast harmoonilist elu koos loodusega ja meil on vedanud, saades korraks sellest elust osa. Saime palju positiivseid emotsioone, mis jäävad pikaks ajaks meie mällu ja südamesse. 

Olime lummatud looduse ilust, siin puhkavad nii hing kui keha ja  seda ilu võiks nautida igavesti.

Mõnus atmosfäär ja lahked õpetajad aitasid teadmisi paremini omandada.”

Alena Fedosova:

“Koht, kuhu tahan ikka ja jälle tagasi pöörduda – see on Saaremaa, suurim saar Eestis. See on koht, kus saate puhata linna sebimisest, olla üksi oma mõtetega. See on koht, kus mööda mereranda jalutades, loodust ja puhast õhku nautides saate inspiratsiooni uutest loomingulistest ideedest. Jah, see kõik on imeline, see kõik on Saaremaa. Nii veetsin viimast 6 suvepäeva seal.

Hiljuti käisin koos eesti keele majaga Saaremaal ja nüüd ma tahan teiega jagada oma emotsioone ja mõtteid sellest reisist. Reisil osalejatena olid inimesed, kes tahavad õppida eesti keelt rääkima. Ja minu arvates on see reis unikaalne võimalus puhata ja täiendada oma eesti keele oskust (улучшить навыки в изучении эстонского языка). On hea, et reis on kavandatud (planeeritud) perele, mis tähendab, et selles saavad osaleda nii täiskasvanud kui ka lapsed. 

Programmis oli palju erinevaid huvitavaid üritusi. Esimesel päeval (reedel) tutvusime me omavahel, ja sõitsime jaanalinnufarmi, kus saab vaadata jaanalinde, ponisid, känguruid, sebrasid ja palju teisi loomi. Laupäeval me käisime Angla tuulikumäel ja pärandkultuurikeskuses, kus me tegime suveniire, ja pärast me olime Kaali meteoriidikraatris. Järgmisel päeval me tutvusime Saksa talupoega Kiratsi külas, kus saime teada, kuidas valmistada kõige maitsvamat ja tervislikumat jäätist. Pärast seda me käisime Panga pangal, kus me maalisime ja nautisime loodust. Esmaspäeval me osalesime interaktiivses  viktoriinis Kuressaare linnuses, mis aitas lossi paremini tunda. Edasi me läksime seepi tegema Good Kaarma Seebikotta. See oli minu jaoks uus kogemus, ma pole kunagi proovinud teha seepi, kuid mulle see tõesti meeldis. Järgmisel päeval me sõitsime ekskursioonile Sõrve poolsaarele, me olime Salme külas, Sõrve külastuskeskuses ja tuletornis, militaarmuuseumis, Stebeli rannakaitse patarei juures, Ohessaare pangal ja Tehumardi memoriaali vaatamas. Kõige rohkem mulle meeldis Stebeli rannakaitse patareis ja Sõrve tuletornis, kust avaneb ilus vaade. 

Oli kasulik, et igal päeval oli meil keelekohvik, kus mängisime lauamänge, õppisime uusi sõnu ja arutasime, mis me tol päeval tegime, kus me olime ja mida nägime. 

Viimasel päeval sõitsime saarel sõpradega jalgratastega ja õhtul küpsetas kogu rühm õhtusööki. Mulle tundub, et õhtusöögi valmistamine ja koos töötamine on meid kõiki veelgi enam ühendanud ( объединили всех нас еще больше). 

Mul on väga hea meel, et mul oli võimalus seda saart külastada, nautida loodust ja vestelda uute ja huvitavate inimestega. Olen väga tänulik reisi korraldajatele ja kõigile inimestele, kes on kogu selle nädala jooksul olid minuga, tänu kellele ma alati naersin ja teistele seda positiivseid emotsioone jagasin. Suur tänu teile kõigile!”

Mõtteid pani kirja Narva eesti keele maja õpetaja Krismar Rosin ja Tallinna eesti keele maja õpetaja Krista Tukk. Pildid Mari Taalmann.

Kuidas me Pärnus ja Narvas räppisime..

Ammu teada, et räpp ühendab rahvuseid. Vaadakem kasvõi seda, kuidas Nublu uus lugu nädalaga hitiks sai. Narvas ringi jalutades kuuleb mõlemas keeles inimesi loo üle arutamas.

Ka Narva eesti keele majal oli hea meel räpisõprust toetada. Selleks võtsime Kohtla-Järve grupeeringu kaasa Pärnu, et sealse EPT´ga muusikat teha. Koostöös sündis väga kihvt lugu SÕBRAD, mida saab kuulata siit:

Koostöös sündinud lugu.

Muidugi tahtsime ka Pärnu vähemusrahvuseid räpiteemal harida. Meie õnneks tuli räpiteemalisse keelekohvikusse kohale ligi 20 inimest, mõned neist endised või praegused eesti keele õpetajad. Räppisid nii EPT kui ka SYGE GANG´I poisid. Koos sai murda ka räpistereotüüpe, nagu:

  • Räpp-muusikaga tegelevad ainult kriminaalid.
  • Räppmuusikat ei kuula haritud inimesed.
  • Räppmuusikud teenivad palju raha.
  • Räppmuusika on 10 aastat vana.
  • Räpparitel on palju naisi.
Pärnu keelekohvik

Augustikuus aga sõitis EPT Narva, et Vaba Lavas koos SYGE GANG´iga kontsert anda. Millise võimsa heli ja produktsiooni tagas Vaba Lava meeskond! Kui lahedalt pritsisid mõlemad grupeeringud laval riime! Tore, et räpipeole jõudsid kohale ka huvilised Kohtla-Järvelt ning Jõhvist. Küll aga olime kurvad, et laupäevasesse keelekohvikusse jõudis kohale ainult 1 inimene! Narva eesti keele maja võtab seda kui väljakutset ning jätkab eestikeelse räpi populariseerimist Ida-Virumaal.

EPT´l oli hea meal Narvas esineda..

Ilusat Eesti lipu päeva!

04.juuni on Eesti lipu päev.

Varahommikul baari ees kamp kakleb, avatud sul sahtel

enne lauldi vabaduse nimel, ja sina seal üleval kahtled

huulepulka ei pressi, lattet aint, sest see on tervislik

palju stressi, sest laenatud kõik mis tehislik

maailma nähtud Anetil, pappi on Ivanil tehtud

Krista hing januneb rohkemaks – on küll maasikas ja Lexus

äkki oled oma elu lõksus, äkki see on lõpp sul

päike paistab inimestele, aga sulle kõrvetab põrgut

kui keegi kirjutaks üles rõõmu, tuuled ei võtaks mõõtu

kirjutaks sulle vabaduse maitse, annaks sõõmu

seniks aga..

vehime viha, vehime kuulsust, paneme pange

paneme paika, paneme üles, aga ei hinga sinimustvalget

kõike teeme enda nimel, raha nimel

a sinimustvalge on tasuta

kõik aeglustavad aega ja teevad  asju kiirelt

a sinimustvalge on aegumatu

hõiskab lippu rahvusvähemus, uhkelt riides

ma ei astu ju ligi, et  hey mr nice guy

sa minu lippu usid with a wrong accent..

ma ei astu ju ligi, et kuule devuchka

sa vale aktsendiga lipu hõiskad!

Lipp me peegelpilt, ei mäleta ühtki ajalehe rida

mis tuletaks meelde, et essana tervitab päikest ju Ida..

..-Virumaa, keeleõpetajate hinged on ju ilusad

aga asendades asendusõpetaja asendajat niruna..

tunneb ta seal ülevalt, et andke tal´ kaks milli

ja ta toob kakssada õpetajat -las nad siin chillivad

no meil toila, narva-jõesuu, promenaadil musi

a kui juba musi, siin teine värk, peab kinkima rohkem lilli ja kingitusi

vene pruta ei salli, kui sa kümme aastaid lilli ei kingi

muidugi võid rõhuda ju et meil võrdõiguslikkus

vahel tundub, et aint sina seal ülevalt näed suurt pilti

kui aint võetaks sind ka kampa, kui vehitaks võidulippu

tean et nutad tol päeval, tunned kõrvalejäetuna

triigid ära kleidi, et tunda kõrvaljäetuna

kirjutasid ülevalt profiiili ühiskonda, aga mis on sahtlis

kaotasid ülevalt võtmed, ja uksed ei jäänud lahti

kaunistame vähe hingi, aga koristame tublisti kodusid

armastame üksteist pooleldi ja suhtleme jobusti

klassi ees, esta õps, kannatlikut kannab ta

a siis tuleb ikka mingi jobu ja küsib: ou kuule mis keeles sa armastad?

Kui me ei tee seda enda nimel, venna, pere nimel

vere nimel, ilusate sõnade nimel

siis ehk avastame ennast hilisöösel juurdlemas

et on tore, et meist on miskit ülevamat, miskit suuremat

päikest esimesena tervitamas,

piiri kaitsta tankide ja sõnadega,

lipuga saab ilu

aga keelega sinust sõpra teha..

… luuletas Narva eesti keele maja õpetaja Krismar Rosin.

Kursused lõppevad ja õpetajad lõpetavad kursuseid..

Varsti lõppeb Eesti keele majade esimene õppeaasta. Paralleelselt on eesti keele õpetajatel ja majade juhatajal olnud võimalus osaleda Avatud Meele Instituudi põnevatel koolitustel. Koos koolitajatega võeti oma senine teekond kokku. Ja seda tehti lõbusa kunstinäitusega, kus igaüks sain joonistustega oma senist teekonda väljendada. Pärast andsid kolleegid tagasisidet. Et kogemus paremini meelde jääks, kirjutasid õpetajad tagasisidest luuletuse.

Siin mõned näited:

Pille Maffucci

August välja!

Algab seiklus:

nunnu, armas, tore see.

Liikumine ilu pant,

varsti tuttav Narva kant.

Elron on kui teine kodu,

olgu päike, olgu udu.

Tagant ikka tõukab ind.

teed meil näitab sinilind.

Keelemetsas valmib tee.

takistustest probleeme ei tee.

Margarita Källo

„Ideest reaalsuseni“

Iga suur tegu algab mõttest, ideest, unistusest,

Mis vahest tundub ebareaalne, kosmiline või lausa teisest maailmast.

Ta on alguses nii pisike, et on tarvis teleskoopi, et seda silmaga näha.

Idee realiseerimise teel tekib palju takistusi, mis vahest tunduvad ületamatud.

Probleemide rägastik toob meid roosa pilve pealt maa peale.

Aga õpetaja DNA teeb oma asja ja toob selget mõtet

Ning pilved taganevad, päike saab võimu ja imepisikesest ideest saab reaalsus.

Julia Viirsalu

Tee Jaapanisse.

Jaapan unistuste maa, ma roolis sõidan sinna,

ei tunne rahvast ega maad,

kuid helge tulevik mind kutsub sinna…

 Mu elu kindlameelne siht mu silmapiiril

 juba kus selged ootused ja teadmiste kiht

ning lõbusate inimeste täis tuba!

Monika Sooneste

Tiigrikutsu

Mul juba sünnist saati 

tiigrisüda sees

Mul kõik on õed ja vennad

eesti keele maja sees

mul isa kährik, ema loomaaias käind

kuid inimesi olen 

kõige rohkem näind!

Ise olen tiigrikutsu 

ja ma ei karda kedagi!

Mul eesti keel on veres

liha ma ei söö

ma olen iseseisev

ohvrit ma ei löö

mul häälik pehme – tugev

raskusi ei tee

mu sõbrad on mu “kari”

suurepärane!

Sest et olen tiigrikutsu

ja ma ei karda kedagi!

Kuidas me Narvas kevadel mängisime..

Narva jõe poolt puhuv briis on muutunud mahedamaks ja tänavatel on näha järjest sõbralikumaid pilke. Narva eesti keele maja püüdis koos linnarahvaga päikese kinni ja kutsus eile eesti keele õppijad ja fännid Vaba Lavasse. Mõnusas miljöös püüdsid erinevad võistkonnad nuputada Eesti geograafia, keele ja ajaloo üle. Mängiti „ Kevadmängu“.

Võistkond “4 mesilast” ootamas uut küsimust põnevusega!

Kui mahedalt kaikusid Narva eesti keele maja õpetajate Julia ja Marina hääled üle No2 kohviku, kui nad põnevaid küsimusi esitasid! Kas Teie teaksite, kui suur on Eesti pindala? Või milline on Eesti väikseim linn? Milline linn sai 1939. aastal endale nimeks Lahe?

Palju põnevat sai teada ja õhtuga jäid kõik rahule!

Ühes lauas tekitas linnaküsimus elavat vaidlust, teises lauas aga oli vastamine lihtne. Küsimuse peale, mis asi on vedelvorst, hakkasid aga kõik laudkonnad nagu ühest suust naerma.

Seitsme võistkonna seas saavutas kolmanda koha võistkond “Nartsissid” ja teise koha võistkond “4 mesilast”. Esikoha väljakuulutamine oli pingeline ja valju aplausi saatel võttis võidu võistkond “Karsked”. Oli sulnis ja ilus õhtu.

Ürituse peakorraldaja, Narva eesti keele maja eesti keele õpetaja Julia Viirsalu sõnul oli see teine sellises formaadis Narva eesti keele maja poolt korraldatud mäng. “Üritusel oli õppijatel palju hasarti ja lõbu,” kommenteeris Viirsalu. Kevadmängu teema oli tänavu “Eesti geograafia ja mõistatused”. “Eriti meeldis osalejatele Kahooti mäng. Võistlusel osalesid meie tublid õppijad ja ma olen uhke nende eneseületuse ja pühendumuse üle,” rõõmustas Julia.

Järgmine üritus on juba mai lõpus, mil Narva eesti keele maja korraldab
kokkamisürtuse “Vaata Eesti kööki!”.

Võistkonnad usinalt nuputamas, kui Marina põnevaid küsimusi esitab..