Tahtsin vaikselt kirikus istuda..

“Väga loominguline, huvitav ja siiras! Sul on kirjutamisanne. Peaksid veel kirjutama. Jäta meelde, et “ et” ette käib koma. ” Õpetaja Krismari kommentaar Tatjana kirjatükile.

“Tere! See on minu kirjand. Tegelikult mul tuli välja mitte kirjand vaid lugu vabas vormis. Möödunud nädalalõpul käisin Viljandis oma sõbra juures. Laupäeval sõbral oli hästi palju tööd. No mida teha, ma läksin tunniks jalutamas. Tahtsin mõelda, mida ma saaks ütelda nooremale minale:))))))))))))). Ilm oli päris vastik ja sünge, jalge all oli sulalund. Tulin Jaani kiriku juurde, aga ta oli kinni. Lähedal asub Pauluse kirik, ja mina läksin sinna, sest tahtsin kiriku vaikuses istuda. Juba ukse taga oli kuulda, et sees kõlab muusika. Ma astusin saali. Mingi mees mängis kitarri ja laulis inglise keeles. Ilmselt see oli proov. Ma istusin kaugel nurgas ja kuulasin umbes pool tundi. Need olid väga tuntud lood inglise ja eesti keeles, nende hulgas minu lemmikud “The House of Rising Sun” ja “Imeline Aas”. Ma isegi ei märkanud, et oli külmavõitu. Kirikutes ei köeta mitte kunagi piisavalt…

Foto autor:Amadvr

Lõppuks tekkis paus, ma tõusin ja tahtsin küünla panna, aga ei leidnud tikke. Muusik, mees umbes viiskümmend aastat vana, aitas mind ja meil algas vestlus. Ma tunnistasin, et olin üritanud lihtsalt üksindus istuda, aga tema tore kontsert oli vist sel hetkel veelgi vajalikum minu jaoks. Me isegi ( parem: mõistsime, saime teada, taipasime) seletasime et meil on ühised tuttavad  – Narva Aleksandri kiriku endine õpetaja Villu Jürjo ja tema abikaasa Tuuliki, nad elavad praegu Viljandis. Muusik (ta nimi on Alan) lubas ( lubas Villut tervitada, kõlab paremini) ütelda Villule tervituse edasi ja mina läksin koju. Minul oli hinges väga hea ja rahulik tunne. Ma sain aru, mida ma ütleks nooremale minuale:”ära istu üksinda, ära mõtle, et maailm on nii võõras ja ükskõikne. Unusta ära ( unusta ära mis?) tühjad unistused ( parem isegi: tühised unistused) unistuseid. Mine julgelt edasi, naudi elu; tee seda, mis sulle meeldib teha, sest sa oled noor, andekas ja kõik on sinu käes… Ja ma sain aru seda mis oli kõige olulisem: olen õigel teel. Kõik elus ei ole juhuslik. Olen seal, kus peabki olema ja lasen Jumalal ennast viia….      :))))))))))))   Mu sõber parandas ainult neli-viis sõna, püüdsin ise kirjutada.  Head nädalalõppu!   Tatjana.”

Minu nimi on Aljona, aga poja nimi on…


…Kristo:

kannatlik nagu K;

rüütellik nagu R;

iseseisev nagu I;

siiras nagu S;

tark nagu T;

optimistlik nagu O. Ema näeb teda sellisena.

K nagu kannatlik… R nagu rüütellik.. 🙂

Kristo on 2011. aastal vene perre sündinud poiss, Eesti kodanik, vene keelt koduse keelena kõnelev laps, Avatud Kooli õpilane. Kristo armastab oma kodulinna, Narvat, igatseb selle järele Tallinnas elades. Kristole meeldib Avatud Koolis õppida, sest seal on lahedad sõbrad, toetavad õpetajad, meeldiv õhkkond ja eestlasest tark ja ilus Nora.

Kristo lemmikraamatuks on Andrus Kivirähki „Tilda ja tolmuingel“, suvel naudib ta reisimist mööda Eestimaad perega koos.

Selline ta on, see väike Kristo, kes alles alustas eesti keele õppimist, küll aga hakkab kunagi selles vabalt rääkima!

Niimoodi kirjutab Narvast pärit Tallinna eesti keele maja eesti keele õpetaja Aljona Kordontšuk oma pojast. 🙂

Aja jäljed meis


Pille Maffucci

01.04.2019

Jõhvi raudteejaama mahajäetud jaamahoone seinu ehib näitus, mis ühelt poolt sulandub väga loomulikult, teiselt tõeliselt efektselt ümbritsevasse keskkonda. Rööpad, pudenev krohv ja soditud seinad, vineeriga kinnilöödud aknaavad, rooste. Raudteejaama seintelt vaatavad 70 aasta tagustelt fotodelt vastu pered, mõnikord ka ainult lapsed. Näitust tutvustavast tekstist saame teada, miks: 1949. aasta märtsis küüditati Eestist kokku üle 20 000 inimese, kellest üle 10 000 olid naised ja üle 6000 lapsed. Ja need naised-lapsed-pered, kes on fotodel, pandi vagunisse just siin, Jõhvis: 58 vagunit, 1282 inimest.


SLED ajab jälgi ja jätab jälgi, nii näitust korraldanud kunstirühmitus ennast tutvustab. Tegeledes mälu ja identiteedi küsimustega, otsisid nad üles kunagised küüditatud, kuulasid nende lugusid, koos käidi Siberiski varasemate elude jälgedes.

Märtsi viimasel nädalal kerkisid kaks märksõna: küüditamine ja laps minu ja pea saja teisegi filmihuvilise jaoks üles mõnevõrra teises kontekstis. Nimelt näitas Narva eesti keele maja kolmapäeval, 27. märtsil Narva Apollo kinos filmi “Seltsimees laps”. Filmiõhtu avas Narva Muuseumi direktor Ivo Posti lühikese ülevaatega filmi ajastust (1950ndad) ja kõnepruugist. Pean ütlema, et mul süda värises sees: kuidas film siin vastu võetakse? Kas vaataja mõistab, et film annab edasi tollase aja ja inimeste traagikat, vaadates seda läbi lapse siiraste silmade, mis registreerivad ja ütlevad ausalt välja kõik, mida näevad? Et eesmärk ei ole süüdistada, vaid lugu rääkida?

Päris lõplikku vastust ma ei tea, aga nii mõnigi tuli tänama, ütles, et meeldis. Ka pisaraid oli filmi ajal saalis üksjagu nähtud.

Ivo Posti tutvustamas filmi ” Seltsimees laps”.

Arvamusi

Filmi lõpus toimunud arutelule jäi kümmekond inimest. Kõlanud kommentaaridest paistis, et sõnum jõudis kohale. Arvamust avaldati nii eesti kui vene keeles, kes kuidas end mugavamalt tundis:

“Kartsin, et film on süngem, sest olin vanavanematelt selle aja kohta hirmsaid lugusid kuulnud: näljast, koledustest.” Arvamusele järgnenud Ivo Posti täpsustus ja kommentaar selgitas, et olukord tollal oli mõnevõrra hullem Venemaal kui Eestis, sest seal toimus kollektiviseerimine varem ja inimestelt võeti kõik nende isiklik vara.

“See on film, mida võiks ka lastele näidata, et seda aega tutvustada.”

“Kõik kannatasid ühtviisi nõukogude terrori all: eestlased, venelased, juudid…, siin ei ole rahvustel vahet.”

“Mind pani imestama, et isa Feliksit ära ei viidud, kui ta keeldus oma Siberisse saadetud naisest lahutamast ja parteisse astumast.” Sellele kommentaarile lisab Ivo Posti taustaks, et kui inimene läks metsatöödele või turbarabasse tööle nagu isa Feliks filmi lõpus, siis sealt teda nii kergesti Siberisse ei saadetud, sest töökäsi oli hädasti vaja.

“Mulle väga meeldis see film. Stseen, kus vanaema viskab vette pere eestiaegsed mälestusesemed, meenutas mulle täpselt samasugust lugu minu enda perekonna loost, kus vanaema viskas Eesti vapiga hõbesõrmuse ojja.”

Jah, kuulsin ka paari arvamust, et sellist sünget filmi ei oleks pidanud näitama. Mõtlemisainet on sellest nädalast kahtlemata palju kaasa võtta: ikka mälust, identiteedist ja aja jälgedest meis.

Nemad on Puru poisid

Narva eesti keele maja õpetaja Krismari meenutused Ahtme gümnaasiumist ja Puru poistest..

Minu suurim töö sai läbi räpi tehtud. Tundsin, et jõudsin  ringiga tagasi oma keskkooli aega, kus räppisime vihastel biitidel keldrites, kimusime odavaid sigarette ning olime iseteadlikud.

Oma 9.klassi õpilase  kaudu sain kahe 9b õpilase klassi kontaktid, kes tõsiselt räpiga tegelesid. Juba alguses mainisid nad vkontakti vestluses, et nad on maailma parimad. Teades, kuidas teiste õpetajate arvates oli tegemist pätiklassiga, olin tõtt-öelda põnevil. Sellised pätiklassid mulle just meeldisidki. Kui ma Maksimi, Nikita ja Onuriga vahetunnis kokku sain ja rääkisin, et tahaksin nendega raadiot teha ja kontserdi korraldada, vaatasid nad mind suurte silmadega. Seal oli usaldus, anumine. Veider on see, et  suhtlesime pidevalt omavahel inglise keeles. Olles eestlane oli mul seoses eesti keelega kavalam taktika, lasin neil ise selle juurde jõuda. Maksimist sai peagi minu rühmas eesti keele õppija, kellel kõik neljad-viied olid.

Tagasi räpi juurde. Niisiis korraldasime vahetunnis räpi-raadiosaate. Enne saate algust, värises nii Maksim kui Onur. Kogunema hakkas rahvast. Ja kui mürgine trap biit peale läks, unustasid nad enda. Neist said nii julged, nii võimsad, nii tuldpritsivad räpijumalad, et kõlarid peaaegu lõhkesid, vanemad õpetajad ahhetasid ja noored kaifisid. Ma ei suutnud oma silmi uskuda – siin tõesti oli loomulik anne!

Kuidagi juhuslikult sattusid nad juba minu juurde lindistama. Poole aastaga sai lindistatud üle 50 loo. Lisaks Onurile ja Maksimile olid kaasas ka nende sõber Nikita ja hästi, suur kõhukas Aljoša, kes tõesti pätimoodi oli. Samas oli ta hästi heatahtlik. Üks kord rääkis ta pisarsilmil, et tema isa oli kriminaal olnud ja mingilt maalt kas ära kadunud või tapetud, ja et tema suur unistus on palju raha teenida, keevitajaks hakata ja vaest ema ja õde aidata.

“Vahel on päris raske, aga seda enam tahan tehnikumi sisse saada. Tahan saada keevitajaks, sest keevitajad saavad palju raha. Nii saan oma ema ja õde toetada,“  lisas Aleksei.

Jäin mõttesse. Mida sain mina teha? Sain toetada neid unistusi, kui nad minu toas biidi peale tõtt pritsisid. Ja tõesti need lood meeldisid mulle väga. Need lood tekitasid ka minus jälle uudishimu räppida, tulla nende mahedate biitide pärusmaale. Varsti ma seda tegingi, tehes pulli pärast lugusid nii oma emale kui sõpradele. Tundsin, et integratsioon on toimiv läbi ühiste tegevuste. Mis siis et nemad räppisid vene keeles ja mina eesti keeles! Minu sünnipäeval tõid nad Maximast tordi ja meil oli tore räpisünnipäev.

Naljatades öeldakse,  et Maxima on Ahtme ainus vaatamisväärsus ja et naised löövad ennast uhkelt üles ja käivad seal oma kleite näitamas. Huvitav oli lugeda Vjatšeslav Akimovi kirjeldusi Purust ja Puru poistest. Puru on kaotanud viimasel ajal oma hiilguse, küll aga võib Maxima juures ikka kohata hallipäised vanamehi, kes kinnitavad, et me oleme purulased. Kunagi elasid siin kõige hulljulgemad mehed. Oma käitumismallide ja aumõiste, oma ettekujutusega mehesõnast ja naise korralikkusest. Olude sunnil ehitati seal üles ühiskond, kus iga kolmas istus vangis ja iga viies neid valvas. Puru poisid kasvasid tugevateks, teadsid elust kõike või peaaegu kõike, oskasid teha tööd või teenida elatist, lüüa kui vaja ja ulatada sõbrale abikätt. Loomulikult ei saanud kõikidest seaduslikud inimesed. Jäid külge Puru kombed. Tundsin, et ka minu kohus on oma Puru poistest teha õigel teel olevad Puru poisid.

Märkasin, et kuidas räppimine vaikselt poistele ka Eesti kultuuri vastu huvi tekitas. Tutvustasin neile eestikeelseid räppareid ja näitasin videoid Eesti hiphopfestivalist ja nad hakkasid mulle mõistma andma, et tahavad samuti eesti keelt õppida.

Minu suurim rõõm oli näha nende kontserti. Kuidas nad hilisöötundidel raadioreklaami tegid ja plakateid disainisid. Kuidas nad pärast tundi pimedas saalis logosid paika sättisid ja mikorofoniga sellist lärmi ja pauku tegid, et all õppelajuhataja pidi aulasse tulema: mis kodusõda siin toimub? Minu jaoks oli see viimane kaunis mälestus, oma kahe magistrikraadi ja ületöötamise kõrvalt. Olin läbi, tüdinenud ja kutu. Ei suutnud huvijuhina poisse enam aidata. Õnneks nad tegid ise, jõudsalt ja julgelt.

Kontserdipäeval olin kergelt paanikas. Räpparid ootasid üle saja inimese. Mina nii entusiastlik olnud. Juhul kui neid tõesti oleks tulnud nii palju, siis meil oli liiga vähe turvamehi. Kooli eeskirjad nõudsid, et igal korrusel oleks 2 õpetajat ja 2 veel aulas. Meil oli kokku 4 inimest. Ja varsti hakkasid vorpima sisse nii vempe täis kõõrikuid, pätipoisse, räpitüdrukuid ja kahemehi. Mõni laiadesse pükstesse riietunud kriminaal. Saalist kostis agressiivset pätiräppi, kõik tiinekad karjusid ja möllasid. Nii mina kui kehalise kasvatuse õpetaja üritasid saalis rahulikuna näida, aga tegelikult kartsime üsna kõvasti. Kartsime, et aknad lendavad eest ära ja kõlarid kukuvad maha. Kui poisid lavale jõudsid, särgid tupac´ilikult maha viskasid ja mikrofoni röökisid, et ckaschaem, algas tõeline moshpit, põrgutants. Kuskilt oli tunda suitsuhaisu. Kuigi ma nautisin seda toorest energiat, pöörasust oma räpiarmastuse tõttu, olin ma teisest küljest meeletult paanikas õpetaja vaatenurgast. Läbi ime ja röökimise saabus kontserdile grande finale. Õigemini: meie õpetajatega lõpetasime selle. Räpparid tegid pilte ja olid ennastunustavalt õhinas. Neid ootas helge tulevik. 120 inimest! Esimese kontserdiga koolirekord! See oli minu kauneim moment Ahtme gümnaasiumis. Selle rõõmu tõttu ei häirinud meist kedagi kui nägime, milliseks aula muutunud oli. Vennalikult tuunisime kodusõjast üle elanud aulasaali aktuse-sõbralikuks.

Kui ma sündisin, tabas kõva külm ja lumi langes..

Narva eesti keele maja B2-taseme õppija Alena Fedosova kirjutab:

“Narva on minu kodulinn. Ma olen sündinud siin, Narva Kreenholmi Haiglas. Kui ma sündisin, tabas kõva külm ja lumi langes. Sellest ajast olen ma armastanud oma kodumaad. See on minu linn.
Narva on Eesti suuruselt kolmas linn,peamiselt venekeelne linn, Ida-Virumaa suurim linn, millel on rikas ajalugu. Narva oli suur vanalinn vanaaegse arhitektuuriga, aga see poole tänaseni säilinud. Praegu seal on raekoda ja kolledž. Kolledž on ehitatud endisse börsilioonesse.
Kreenholmi Manufaktuur oli aastatel 1857-2010 tegutsenud tekstiilitööstusettevõtena, mis rajati Eestimaa kubermangu Joola mõisa Kreenholmi saarele.
Kreenholmi manufaktuur oli 19.sajandi teisel poolel kõige kaasaegsem tööstusettevõte Venemaa keisririigis, ning mitu aastakümmet suurim tekstiilivabarik kogu Euroopas. 30.novembril 2010 kuulutati välja ettevõtte pankrot. Praegu alates 26. märtsist kuni 12.novembrini toimub igal pühapäeval algusega kell 12.00 ekskursioon Kreenholmi manufaktuuri. Ka on minu linnas ilusaid vaateid. Narvas on mets, jõgi, loss, kultuurimaja “Rugodiv”, uus teatrikeskus “Vaba Lava”, gallerii ja promenaad. Minu linnas on palju kohti, kus ma saan puhata puhtada ja jalutada koos oma perega või sõpradega.
Üldiselt võin öelda, et  Narvas on palju põnevaid huvitavaid kohti ja ma soovitan kõikidele külastada neid. “

Minu Narva – ilu ja valu

Eesti keele õpetaja Krismar Rosin palus B2 taseme õpilastel kirjutada oma kodulinnast:

Olga Kukk kirjutab: “Narva on mitte suur linn, aga lemmiklinn minu jaoks. Ma olen sündinud Narvas ja ma olen täiesti kindel, et Narva on  igavesti minu südames.

Narva on kõige kaunim linn.Minu linnas on palju rohelisi puid ja ilusaid lilli. Minu linnas on värske õhk, puhas jõgi ja oleme Balti meri lähedal.Narvas elavad elurõõmsad inimesed.

Narva linn areneb praegu tormiselt.Narva linna  on ehitatud mitmed kauplused, elumajad, puhkamiskohad ja tervisepargid. Narva on ajalooline linn, siin asub nii palju vaatamisväärsusi( Hermani loss, Bastiionid, ajaloolised honed). Minu linnas on mõned probleemid, eriti aga hariduses ja eriarstidega.

Mõned noored eelistavad sõita Narvast ära pärast keskkooli või põhikooli, sest et linnas ei ole piisavalt kohti, kuidas noored võivad õppida tasuta ja erialad on piiratud. Noored ei saa areneda Narvas ja nad lahkuvad Narva linnast.

Elanikud ei ole eriarsti valikuga rahul.Kui inimestel tekkivad probleemid tervisega ja on vaja kiiremini tervaks saada,  siis enamik inimesi peavad sõitma Tallinnasse või Tartusse, kus on nii palju eriarste ja tervisekeskusi.Inimesed peavad kulutama oma raha reisiks, et olla terve. 

Narva tuleviku jaoks on vaja arendada noori ja tagada neile tasuta eriharidus. “

Julia Bodogovskaja kirjutab:

“Ma elan Narvas juba 17 aastat ja selle aja jooksul  olen armastanud seda linna. Meie Narva on väga kaunis ja hästi hooldatud linn ilusa loodusega.Linnas on riikliku tähtsusega Narva Bastionid. Narva asub kahe riigi piiril – Eestimaa ja Venemaa. Jõe vaateplatformist saame me imetleda, kuidas kõrguvad kaks kivilossi: saksa rüütliloss Hermanni Linnus ja vene Ivangorodi kindlus.Narva jõepromenaad laiub Narva jõe Viktoria bastionist kuni Narva Linnuse jalamini.

Kahjuks on Narval ka teine pool. Narva valu – see on inimesed, kes lahkuvad Narvast. Viimasel aastal kaotas Narva umbes 1000 elanikku. Nad sõidavad Narvast ära, sest linnas on madal elatustase – ei ole hästi tasustatud tööd ja puudub pikem perspektiiv. Selline olukord on väga kurb.

Loodan, et tulevikus eluolu Narvas paraneb.”

Kuidas me Narvas Eesti sünnal mängisime

Ega sina eelmisel neljapäeval „Eesti mängust“ osa saanud? Sammud mööda krabisevat lund kunstigalerii poole, paned jope ära ja jääd, suu ammuli, maale imetlema! Kunstigalerii juhataja Deniss Polubojarov tutvustab neid hea meelega. „Ja see maal maksab 2 miljonit eurot,“ räägib ta.

Tundub kõhedust tekitav? Ära muretse! 21. veebruaril mõtlesime meie Narvas vaid mängule, „Eesti mängule“. Meie mängule, kus võtsime sul käest ja lihtsalt julgustasime sind Eestist rohkem teada saama, proovima, mängima! Just – m ä n g i m a! Panime galeriis kümnesse nn peatusesse oma töötajad, õpetajad ja vabatahtlikud. Muidugi lõi kaasa ka SA Narva Muuseum. Kuidas särasid õpetaja Pille silmad, kui ta teile Eesti muusikat tutvustas! Õpetaja Julia pani teid põnevaid uudiseid kirjutama ning õpetaja Monika kontrollis, kus asuvad Ida-Virumaa vaatamisväärsused. Meie rakendusvaldkonna juht Veronika Stepanova kontrollis, kas olete sõitnud rongiga ja hankespetsialist Anna Fetisova vaatas, kuidas on lood Eesti retseptidega. Kuidas seda pikka poissi ikkagi tehakse? Meie vabatahtlik Artjom Romanov möllas kuulsate inimestega, uuringute valdkonna juht Olga Loitšenko rääkis teile rahvusloomast. Kuid ärge muretsege – isegi kui hundist räägiti, siis hunt ise kohale ei ilmunud.

Aga kes on see vahva mees oma ravimipurkidega? See on ju ajalooõpetaja Tanel Mazur, kes kontrollis, kuidas tunnete ravimtaimi. Aga see agar naine oma rahvariietega? SA Narva muuseumi tootearenduse ja teenindusjuht Kristel Habakukk ja tema põnevad töölehed. Juba ootabki teid õpetaja Marina väikese viktoriiniga. Nii soojad inimesed, nii palju elevat sädistamist!

Õppijad julgustasid üksteist ja vahel vaidlesid ennastunustavalt, kas tegemist on siidi või villaga. Töötukassa tragi pere tormas peatusest peatusesse, ise skandeerides: saime maksimumpunktid! Kusagil murdis Narva noortekeskuse nooruslik punt pead selle üle, millise laulja pildiga on tegu. Narva haigla töötajad kuulasid mõtlikult Nublut: millest ta ikkagi räpib? Narva kolledži välistudengid nuputasid, mida tähendab sõnapaar hundikaigast andma? Mõtlikud politseinikud aga juurdlesid selel üle, kas Jäneda peatus on enne või pärast Kehrat. Kuidas meie seda teadma peaks, imestas joviaalne Elke Narva tiim. Nemad on ju kõik autoinimesed! Narva Pähklimäe gümnaasium aga sirvis Põhjarannikuid, et Julia palvel artikkel ära lõpetada. Kui üks peatus sai tehtud, pidi ju kohe edasi tormama: kes tahtis võita, kes aga uusi teadmisi omandada.

Tähtis polnud mitte osavõtt, vaid uued teadmised, keel ja keele praktiseerimine, mängimine ja see, et Narvas tähistati koos eesti keele aastat. Igasuguste aktsentidega, rahvuste ja inimestega!

Esikolmik selgus aga tihedas rebimises. Kolmanda koha tõid haiglaruumidesse vapralt tagasi SA Narva Haigla töötajad. Narva Pähklimäe gümnaasiumi võistkond tuli teisele kohale. Valju aplausi saatel võitis Narva eesti keele maja esimese „Eesti mängu“ Töötukassa, kes palus kõikidel osavõtjatel tulevastel nädalatel oma teadmisi regulaarselt kontrollimas käia. See oli muidugi nali.

Justkui võlumaailm, eks? Kahju oli lausa nende kaunite maalide juurest ja maagilistest ruumidest lahkuda. Aga näed, õpetajad lehvitavad! Lehvita vastu! Pühapäeval lehvis ka meie lipp.

kirjutas Narva eesti keele maja eesti keele õpetaja Krismar Rosin