Läbi räpi tähtede poole

Pille Maffucci, Narva eesti keele maja õpetaja

“Karma on meil kõigil, aga mis Teie nimi on?” küsib räpiooperis töötukassa ametnik, kui tema poole pöördunud naine ennast Karmana tutvustab.

19. septembril esietendus Narva Vaba Lava teatrikeskuses räpiooper “Karma”. Seda mängiti publikule neljal korral.

“Karma”, räpiooper ja keeleõppeprojekt samaaegselt muutus kümnete idavirumaalaste-keeleõppijate elu osaks alates hetkest, kui nad castingul valituks osutusid ja asusid idee autori ja produtsendi Krismar Rosina ning lavastaja Neeme Kuninga käe all tutvuma uue põneva eluala: teatriga. Krismar Rosin, kes on ühtlasi ka Narva eesti keele maja eesti keele õpetaja, selgitas intervjuus ERR-ile: “Me püüdleme selle poole, et eesti keele õpe oleks huvitav, et protsessis olevad inimesed ei märkakski, kuidas keel sulle kaasa tuleb.”

Meie, projektis osalejad, alustasime algusest, etüüdidest. Kuidas mängida külma, vihma, kassipoega? “Kutsu endast esile mälestused, mida see sõna sinus tekitab ja näita siis neid,” juhendas meid lavastaja Neeme Kuningas. Püüdsime, näitasime… aga veel juuli alguses ei osanud puslet tükkidest kokku panna.

Jah, “Karma” oli hulljulge projekt kõigile osapooltele, sest midagi sellist ei ole maailmas varem tehtud. Tõsi, on kirjutatud räpioopereid, kuid neid ei ole seotud keeleõppega. Võib öelda, et risk tasus end ära ja projekt õnnestus täielikult. Seda näitas nii osalejate kui ka vaatajate emotsionaalne tagasiside: “Karmat” võrreldi lausa “Kremli ööbikute” ja kuulsa Leonard Bernsteini muusikali “West Side Story”-ga. Miks? Sest see lugu puudutas paljusid. Karma lugu on tuhandete inimeste lugu Narvas ja Ida-Virumaal. Loo peategelaseks on kaht last üksi kasvatav naine, kes vallandatakse töölt ja peab endale elus uue koha leidma. See on Narva lugu ajast, mil Kreenholmi vabrik kinni pandi ja töö kaotanud inimesed tundsid, et on lootusetus olukorras, sest neil puuduvad vajalikud oskused uue elu alustamiseks. Kuid see on ka praeguse Ida-Virumaa lugu, sest keeleoskus avab endiselt uksi paremate võimaluste juurde, kuid keele omandamise tee ei ole alati lihtne, sest nõuab kannatlikkust ja julgust.

Nimiosatäitja, laulja Kelli Uustani kommenteerib intervjuus ERR-ile oma kogemust nii: “Hirm oli alguses, et kas ma saan hakkama, kas ma suudan ennast väljendada, kui ma siia (=Narva) tulen. Siis ma sain aru, et me oleme kõik samal platool: nemad (=keeleõppijad) eesti keelega ja mina vene keelega. Ja nüüd ma lähen juba vahepeal jutu sees vene keele peale üle ja siis jälle eesti keele peale tagasi. See on päris tore!”

Lõpetada võiks Neeme Kuninga mõtisklusega integratsiooni üle:”See on nagu Romeo ja Julia lugu.  Armastust esimesest silmapilgust pole olemas. Algul on huvi, on uudishimu, mis läbi lugupidamise võib muutuda armastuseks. Aga ei pruugi.”

“Karmal” on õnnelik lõpp. Peategelane ei andnud alla ja tema elu võttis parema pöörde.  Ka Integratsiooni Sihtasutus ja eesti keele maja teevad omalt poolt kõik, et õnnelik lõpp saaks võimalikult paljude jaoks tegelikkuseks.

lugu ilmus Narvskii Rabochis

Pildid: Anna Markova