Helimuinasjutt “NÖÖP” esimene peatükk – “SÕNAPOISS OTSIB PRUUTI”

uvi oli kestnud juba Narva-Jõesuus üle kahe kuu. Linnud laulsid ja igal pool oli näha rõõmsaid lillekesi. Sõnapoiss vaatas naeratavaid lapsi, kes sinises meres palli mängisid. Parasjagu otsis ta jalutades mõttelõnga. Teda pani kirjutamine elama. Polnud päevagi, mil ta ei mõelnud seiklustest, lugudest, inimestest ja nende unistustest, mida kirja panna. Ta teadis, et peab kuduma hakkama. Kui juba kuduma hakata, annab maailm ise sulle lõnga.

Ta oli oma mõtteis, kuni teda peatas Lihtne Triin ja selfit palus.

Algul noormees ehmatas, nägi siis seda blondi ja lõbusat tüdrukut ning muutus rõõmsaks.

„Muidugi teen!”

Tüdruk tänas teda sooja naeratusega.

Sõnapoiss teadis, et armastus on tähtsaim asi maailmas. Armastusega kootud teosed, teod või imed on kõige magusamad. Sest musi on ju magus! Musiga oli nimelt nii, et kui inimesel on keegi, keda musitada, muutub terve tema elu musimaiguliseks. Kogu maailm on siis teistsugune. Linnud laulavad valjemini, putukad siristavad kõvemini ning kogu maailm tundub justkui värvilisem. Puud mühisevad samuti, nad on natuke kadedad, sest nemad saavad ainult kohapeal musitada.

Poiss oli juba terve suve üksik olnud. Sõnapoiss nimetas seda Üksildase Puu tundeks. Suurte kallistavate puude kõrvalt võis vahel leida vanu ja väeteid puukesi. Nendele ei meeldinud üles vaadata, et näha kõrgel taevas armsaid linnukesi, keda enda okstele meelitada. Tõtt-öelda ei tahtnudki linnud tulla, sest puude raagus oksi ja pragunenud tüvesid nähes hakkasid nad kartma. Tihti oli öösiti metsades kuulda nende kaeblikke hüüdeid: ooo, olen nii üksik, ooo, olen nii üksik.

Sõnapoisile meenus naabritädi Valentina, kes oli samuti kibedavõitu nagu Üksildane Puu. Valentina pahandas tihtipeale poisiga sõbra trepikojas, kui see poriste jalgadega sisse tuli või oli kogemata ukse lahti jätnud. Vahel pakkus poiss end talle seltsi – et kui tädi tahab, võiks ta aidata koristada, ristsõnu lahendada või isegi poes käia –, kuid Valentina oli alati Sõnapoissi peljanud.

„Ei taha ma sinuga tegemist teha, poisijõmpsikas! MINE MINEMA!”

Niisiis otsiski poiss lõnga ja musi. Talle meeldisid emme sõnad:

„Süda leiab alati. Tuleb lihtsalt uskuda ja otsida. Ja isegi kui tunned, et lootus kaob, ja sa tahad alla anda, hakkab maailm ükskord ise sind suudlema.”

Sõnapoiss uskus kõike, mida emme rääkis, sest emme oli kõige tähtsam inimene tema elus. Emmed olid maailma tähtsaimad olendid, sest emad olid ainsad, kes sünnitasid.

Igal hommikul läks Sõnapoiss võimalikult vara linna, et endale uut musi leida, kuid alati oli ta leidnud tee ainult üksikute puude juurde.

Liikuma hakates nägi Sõnapoiss teisigi üksikuid inimesi. Esimesena kohtas ta Nokatsi-Fedjat Tema oli rekajuht ja istus kogu aeg kabiinis. Ta rääkis pisikesele poisile, ise pidevalt suitsu tõmmates, et ei tohi liiga kaua üksi olla. Sest kui väga kaua üksik olla, tekivad kõhus rõõmupallide asemele jääpurikad. Ja kui jääpurikad juba kasvama hakkavad, ei lõpeta nad kunagi. Fedja ütles veel:

„Kõige hullem on see, et kui jääpurikad väga suureks kasvavad, ei taha ükski inimene enam sinuga koos olla. Sest sa oled liiga külm.”

Sõnapoisil oli Nokatsi-Fedjast, kes pikalt rääkis, kuidas naine ta maha jättis ja kõik lapsed välismaale õppima olid läinud, kahju. Nüüd polnud nad enam ammu isaga ühendust võtnud.

„Sellepärast mulle meeldibki sõita. Asfalti ei huvita, et ma nii külm olen! ” lausus Fedja ja süütas uue sigareti. Sõnapoissi häiris sigareti lõhn, see tugev ja köhima ajav hais.

Poiss lubas endale, et tema nii kibeda ja koleda asjaga ei tegele. Pealegi oli tema vanaisa selle tõttu surnud ja tema ei kavatsenud küll surma saada!

Sõnapoisile paistis, et Fedja on saatusega leppinud. Tema kavatseski jääda Üksikuks Puuks. Küll püüdis poiss onu veenda, et tuleb oma südant uskuda, aga mees ei võtnud kuulda. Mõne aja pärast sai Nokatsi-Fedja isegi vihaseks.

„Ah, mis sina, väike malchik, üldse tead!”

Niimoodi kibestunult viskaski ta poisi suvalise tankla juures maha. Sõnapoiss jäi üksi keset tühermaad. Ta trotsis külma tuult ja mööda kolisevaid autosid ning sammus uljalt suurlinna tulede poole. Enam ei pannud ta tähelegi, kui veoautod tema pihta soppa ja pori pritsisid. Ta ei olnud nende peale isegi pahane, sest teadis, et üksikud inimesed ongi kibedad nagu greibid. Tema aga ei kavatsenud üksi olla. Tema kavatses endale leida tüdruku, kes näeks välja nagu lillelõis.

Riias üritas ta neidudega rääkida. Proovis ühe ja teisega, kuid mitte kordagi ei õnnestunud tal tüdrukutega jutu peale saada. Lõpuks taipas Sõnapoiss, et tüdrukud ei mõista eesti keelt.

Tema kõndis ikka mööda majadest, kaubanduskeskustest ja bussipeatusest ning muudkui proovis neidudega juttu teha. Kõik küll kuulasid teda alguses, kuid loobusid, saades aru, et Sõnapoiss räägib mingit veidrat keelt.

Poiss proovis emmele ja issile helistada – aga tulutult! Tema Eesti telefoninumber naaberriigis ei töötanud. Seetõttu ei jäänud tal muud üle kui tagasi hääletada. Väljas oli juba pime, ainult kuu kuma andis valgust, kui poiss suurlinnatuledest eemaldudes vaikselt kodu poole kõndima hakkas. Tal oli nälg ja pea valutas. Peale selle tundus talle, et ta oli tee peal külma saanud. Lõpuks maantee äärde jõudes tundis ta isegi kerget palavikku.

Veoautod mörisesid mööda, bussid tuututasid: ÄRA OLE TOTU, VÄIKE POISS – MIDA SINA TEED HIRMUTAVA MAANTEE ÄÄRES!

Aga keegi ei võtnud teda peale! Poiss märkas, et enamiku juhtide näod olid samasugused nagu Nokatsi-Fedjal, täis kurbust, külmust. Möödusid tunnid, tuututamine ja müra jätkus. Hullem oli see, et tuul läks tugevamaks ja tagatippu hakkas veel sadama!

Oli juba öö ja Sõnapoiss tundis meeletut hirmu. Jälle oli ta keset müra, tuututamist. Ta otsutas natukeseks metsa alla varju minna, et oodata, millal vihm järele jääb.

Poiss lootis, et kuskil on mõni loomake, kes temale seltsi võiks pakkuda.

Mets oli täis hääli ja puud kisasid üha kõvemini. Vahepeal oli märgata isegi saladuslikke varje, kusagil hüüdsid loomad appi. Ainsad linnud, keda oli kuulda, olid varesed, kes tumedate puude kohal kraaksusid.

„Noh, poisu, mis sa kondad siin üksikus metsas! Kas sa ei tea, mis siin juhtuda võib?”

„Varsti kutsume siia kõige koledamad loomad, kes su ära söövad!”

Järjest ligi lendavaid vareseid eemale peletades jõudis Sõnapoiss ümbrust terasemalt vaadata. Varestel oli õigus: mets oli täis üksikuid ja kurbi puid. Kui Sõnapoiss üritas vaadata kaugemale puude taha, olid seal järjekordsed kurvad puud ja nende taga omakorda jälle uued külmad puud ja siis jälle uued külmad … ja jälle, jälle, jälle.

Varesed aga aina norisid ja norisid. Veel hullem oli see, et iga natukese aja tagant märkas poiss puude vahel kollaseid silmi, mis kord ilmusid, siis jälle kadusid. Kui Sõnapoiss hoolikamalt ümbrust silmitses, nägi ta, et kollaseid silmi oli igal pool.

Läbi räpi tähtede poole

Pille Maffucci, Narva eesti keele maja õpetaja

“Karma on meil kõigil, aga mis Teie nimi on?” küsib räpiooperis töötukassa ametnik, kui tema poole pöördunud naine ennast Karmana tutvustab.

19. septembril esietendus Narva Vaba Lava teatrikeskuses räpiooper “Karma”. Seda mängiti publikule neljal korral.

“Karma”, räpiooper ja keeleõppeprojekt samaaegselt muutus kümnete idavirumaalaste-keeleõppijate elu osaks alates hetkest, kui nad castingul valituks osutusid ja asusid idee autori ja produtsendi Krismar Rosina ning lavastaja Neeme Kuninga käe all tutvuma uue põneva eluala: teatriga. Krismar Rosin, kes on ühtlasi ka Narva eesti keele maja eesti keele õpetaja, selgitas intervjuus ERR-ile: “Me püüdleme selle poole, et eesti keele õpe oleks huvitav, et protsessis olevad inimesed ei märkakski, kuidas keel sulle kaasa tuleb.”

Meie, projektis osalejad, alustasime algusest, etüüdidest. Kuidas mängida külma, vihma, kassipoega? “Kutsu endast esile mälestused, mida see sõna sinus tekitab ja näita siis neid,” juhendas meid lavastaja Neeme Kuningas. Püüdsime, näitasime… aga veel juuli alguses ei osanud puslet tükkidest kokku panna.

Jah, “Karma” oli hulljulge projekt kõigile osapooltele, sest midagi sellist ei ole maailmas varem tehtud. Tõsi, on kirjutatud räpioopereid, kuid neid ei ole seotud keeleõppega. Võib öelda, et risk tasus end ära ja projekt õnnestus täielikult. Seda näitas nii osalejate kui ka vaatajate emotsionaalne tagasiside: “Karmat” võrreldi lausa “Kremli ööbikute” ja kuulsa Leonard Bernsteini muusikali “West Side Story”-ga. Miks? Sest see lugu puudutas paljusid. Karma lugu on tuhandete inimeste lugu Narvas ja Ida-Virumaal. Loo peategelaseks on kaht last üksi kasvatav naine, kes vallandatakse töölt ja peab endale elus uue koha leidma. See on Narva lugu ajast, mil Kreenholmi vabrik kinni pandi ja töö kaotanud inimesed tundsid, et on lootusetus olukorras, sest neil puuduvad vajalikud oskused uue elu alustamiseks. Kuid see on ka praeguse Ida-Virumaa lugu, sest keeleoskus avab endiselt uksi paremate võimaluste juurde, kuid keele omandamise tee ei ole alati lihtne, sest nõuab kannatlikkust ja julgust.

Nimiosatäitja, laulja Kelli Uustani kommenteerib intervjuus ERR-ile oma kogemust nii: “Hirm oli alguses, et kas ma saan hakkama, kas ma suudan ennast väljendada, kui ma siia (=Narva) tulen. Siis ma sain aru, et me oleme kõik samal platool: nemad (=keeleõppijad) eesti keelega ja mina vene keelega. Ja nüüd ma lähen juba vahepeal jutu sees vene keele peale üle ja siis jälle eesti keele peale tagasi. See on päris tore!”

Lõpetada võiks Neeme Kuninga mõtisklusega integratsiooni üle:”See on nagu Romeo ja Julia lugu.  Armastust esimesest silmapilgust pole olemas. Algul on huvi, on uudishimu, mis läbi lugupidamise võib muutuda armastuseks. Aga ei pruugi.”

“Karmal” on õnnelik lõpp. Peategelane ei andnud alla ja tema elu võttis parema pöörde.  Ka Integratsiooni Sihtasutus ja eesti keele maja teevad omalt poolt kõik, et õnnelik lõpp saaks võimalikult paljude jaoks tegelikkuseks.

lugu ilmus Narvskii Rabochis

Pildid: Anna Markova